Lugesin uudist „Sirõkki ei lastud Riiga leegionäridepäevaks propagandat tegema“ ning kui sain teada, et Lätis tegutseb mingi Läti Antifašistlik komitee (LAK), kellele ei meeldi, et Vene uusnatside üht aktivisti Sirõkki ei lasta Lätti tegema „antifašistlikku“ propagandat, jäin mõtlema nende kõvade terminite sisulise tähenduse üle.
„Fašism ( itaalia keeles fascismo ) on poliitiline ideoloogia, mis taotleb rahvuslikele, kultuurilistele ja rassilistele tunnustele tugineva, ühe isiku juhtimise all olevat sõjaliselt tugeva riigi loomist. Algses ja kitsamas tähenduses on see autoritaarne liikumine ja ideoloogia, mis valitses Itaalias 1922 -1943 Benito Mussolini juhtimisel. Seda nimetust on erineval alusel laiendatud ka rahvussotsialismile ning teistele sarnastele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks on omane eelkõige Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna Jossif Stalin ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja käskis seetõttu neid nimetada fašistideks.“ (Vikipeedia)
Nagu sellest selgitusest selgub, on säärasele ideoloogiale täna kõige lähemal Venemaa.
Ma ei ole kunagi kuulnud, lugenud ega näinud, et eestlased või lätlased oleksid tahtnud luua „sõjaliselt tugevat riiki“, mis sarnaselt Hitlerile omaksid mingeid territoriaalseid või muid pretensioone oma naaberriikidele. Eesti ja Läti on läbi ajaloo võidelnud ainult iseolemise ning oma kultuuri ja keele säilimise eest. Küll aga on pidevalt tüli venelastel oma naabritega Aasiast Skandinaaviani.
Või on ehk eestlastel või lätlastel olnud soov Moskvas läti või vene keeles rääkida?! Ei, me tahaks omal maal saada kasvõi arstiabigi oma emakeeles!
Kõik me teame, et selles Läti ja Eesti Kremli aktivistide tegevuses pole midagi pistmist antifašismiga. Kes vähegi on ajalugu püüdnud erapooletult uurida, näeb, et Hitleri-Saksamaa ja Stalini-Venemaa olid kaks sisuliselt lähedase ideoloogiaga diktatuurirežiimi. Mõneti rafineeritum ja lihvitum oli isegi stalinism, mille rüppes koolitati välja 20. sajandi 20-30-ndatel esimesed tulevased Luftwaffe õhuässad ja legendaarsed tankikomandörid nagu Rommel (Kukust Hardo Aasmäe Raadioentsüklopeedia). Saksa koonduslaagrite süsteem kujunes välja Gulagi eeskujul, millele lisati vaid juurde saksalikku ratsionaalsust ja rafineeritust.
Polnud ju mingi ime kui seni salaja vastastikust koostööd teinud režiimid 1939.a. käed lõid ning esimesi võite ühise paraadiga Brestis tähistasid. Kes siis on Venemaa mõistes „antifašist“? Tegemist on Kremlimeelsete russofašistliku ideoloogia kandjatega, kes sõdivad kogu hingest Nõukogude Venemaa poolt sooritatud massimõrvade, okupatsioonide, vallutuste, vägistamiste, rahvaste ja riikide hävitamise, inimsuse vastaste kuritegude õigustamise eest ja väikerahvaste vabadusliikumiste vastu. Nn „antifašistid“ teevad kõik selleks, et varjata stalinistlikke kuritegusid ning õigustada Ida-Euroopa riikide okupeerimist ning Venemaa imperiaalseid ambitsioone. Ajaloolise tõe ja Nõukogude Liidu kuritegude väljatoomist nimetavad nad aga „ajaloo võltsimiseks“.
Hakakem ikkagi rääkima asjadest ja sündmustest nende õigete nimedega, et ka meie kasvavat noorsugu hoida harituse ja teadmiste teel.
Probleem ongi ju selles, et taoline äraspidine propagandistlik terminoloogia tekitab segadust ajaloo ja poliitika mõistmisel. Linnar Priimägi on maininud, et näiteks „pronkssõdur“ on eestivenelaste identiteedi kandja ja pühakuju. Ometi mõistab iga haritud ja südamlik inimene, et okupatsioonide, massimõrvade, vallutuste, ülekohtu ja vägivalla sümbol ei saa olla inimesele pühaks identiteediks. Säärased „pühadused“ saavad sünnitada vaid uusi ohvreid ja uut vägivalda, mida me oleme juba ka näinud.
Ka meie poliitikute seas on märgata järeleandlikkust ja leppimist asjaoluga, et osa Eesti elanikkonnast kiidab heaks Eesti riigi hävitamist ning kohati lausa avalikult nii internetis kui ka tavasuhtluses kutsuvad üles eestlaste vastasele vägivallale rahvustevahelisi konflikte provotseerides („Reporter“-„Hjazjajeva vernulis!“). Kohalikel valimistel rahvusgruppide vahelise vaenu õhutamise najal enesele valimispropagandat teinud Keskerakonda nimetasid aga meie politoloogid oskuslikuks ja professionaalseks valimiste võitjaks. Seda olukorras, mil seda Kremli Ühtse Venemaa Eesti filiaali on raske isegi erakonnaks nimetada! Kus küll on amoraalsuse piirid! Millist riiki ja rahvast sellise suhtumisega me üles ehitada-kasvatada tahame?!
Olen ikka ja jälle imetlenud USA poliitikute, peaasjalikult küll vabariiklikust tiivast, kõnesid ja väljenduslaadi. Räägitakse suurtest asjadest lihtsalt ja igale tavakodanikule arusaadavas keeles ilma keerutamata. Paraku on ka nüüd Obama ajal USA poliitikute kõned muutunud poliitkorrektseks sõnamulinaks, millega rahva ajusid pesta püütakse. USA Kongressi Esindajate Koja esimees Nancy Pelosi on omandanud ses suhtes lausa legendaarse demagoogi kuulsuse juba.
Kas on ehk meilgi Eestis nõukaaja taak niivõrd suur, et peamegi poliitiku kõnemaneeriks ja väljenduslaadiks naerulsui rahvale näkku valetamist ja terminitega manipuleerimist?
Isegi Aarne Rannamäe oli sunnitud 13.03. Vikerraadio „Rahva teenrites“ möönma Mart Laari antud intervjuu peale Aktuaalses Kaameras, et kas tõesti poliitikud arvavad, et ajakirjanikud ei näe ega kuule midagi ega suhtle inimestega....
Liiga iseenesestmõistetavaks on muutunud avalik hämamine, valetamine, keerutamine ja vassimine. Aga sellisele riigile pöörab varsti rahvas selja.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar