Rahvas annaks mittekodanike lastele sündides kodakondsuse ?! – Sorry! EI USU!

Rahvas annaks mittekodanike lastele sündides kodakondsuse ?! – Sorry! EI USU!

Tellija EPL?! Tuntud oma vasakpoolsete (kohati isegi vasakäärmuslike – Krister Parise artiklid) arvamusavalduste poolest, mis reeglina kaasaegsele manduvale Euroopa pseudosallivuse kultusele omaselt kiruvad eestlaste armastust oma rahva, maa ja kultuuri vastu ning heidavad ette sallimatust küll multikultuursuse, küll homoseksualismi ja vasakmeelse poliitika vastu.

Isiklikult olen hakanud Faktum-Ariko OÜ küsitlusi ammu umbusaldama, sest selle küsitluste tulemused on üsna tihti risti vastupidised teiste gallupitega.
On tähelepandav, et kui keskerakondlastel häda käes, siis võetakse ikka appi Faktum, kes küsitlused taas soodsaks väänab.
„Savisaar: Emor pole enam usaldusväärne”, 15.10.07. kiidab just Faktumit, kes risti vastupidiselt Emorile näitas Keskerakonda hoopis soodsamas valguses. Ega Savisaart ei huvitanudki ju uuringumetoodikate erinevus.
Meenub Peeter Oja irooniline nali „Kreisiraadiost” Kukus Faktumi uurimismeetodite läbiviimisest. Nimelt olla Oja küsitlejana pronkssõduri kohta sattunud Lasnamäe ühte keldripoodi, kus üks tätoveeringutes sell ta välja tirinud, kus veel suurem kamp oodanud. Ojalt nõuti, et ta küsiks neilt: ”Kas olete nõus pronkssõduri äraviimisega?” Tattoo-vennad vastasid kurjal moel: „Njeet!” Ja nn liba-Faktumi küsitleja sai „rahva” arvamuseks kirja 99% pronkssõduri teisaldamise vastaseid.

Tundub, et samas stiilis ja teatud venemeelsete poliitikute ideoloogilisel juhtimisel on tehtud ka järjekordne küsitlus mittekodanike lastele kodakondsuse andmisest. Kes olid need 500 küsitletavat (ca 0,03% kogu elanikkonnast)? Kust kohast? Kas nende inimeste arvamuse järgi saab otsust laiendada kogu rahvale? Nagu EPL kommentaaridestki näha pole see arvamus sugugi nii üheselt pooldav.
Samas on sellise küsitluse tulemus praegu olulise ideoloogilise ja poliitilise tähtsusega, mida korrutatakse juba igas uudistesaates pea tunniajaste vahedega nagu usumantrat.

MIDA ÜRITATAKSE SAAVUTADA?

Selles küsitluses on näha kindla grupi soov viia vastavusse oma poliitilised taotlused ja neid kohandada justkui rahva arvamuseks. See on sama absurdne kui lugeda 59 000 valija, peamiselt kodakondsuseta ja muulaste häältega ainuvõimu saanud Tallinna valitsust rahva tahteks.

Vaatasin huvi pärast ka Faktumi koduleheküljelt meeskonna saiti. Ausalt öeldes ei tekkinud mul usaldust nende verinoorte tüdrukuohtu küsitlejate siirates kavatsustes tegelikke tulemusi teada saada. Ei imesta kui selgub, et tegemist on Savisaare Fännklubi liikmetega. Ka üks Faktumi asutajaid Juhan Kivirähk paistab oma eetriülevaadetes silma demagoogiliselt väänatud faktide esitamisega Palo pooldajate uue integratsioonipoliitika kasuks. (26.10. Vikerraadios väidetud kesklinna kohvik, kus ei teenindatavat venelasi. Tegelikult on seal keeldutud teenindamast vene keeles.)

Huvitab mind ka see, et miks küll surutakse siinsetele muulastele jõuga Eesti kodakondsust peale justkui jõulukinki. Olen vestelnud siinsete Vene kodakondsusega vanemate venelastega nende laste asumisest elama näiteks Saksamaale. Üks isa rääkis uhkusega kuidas tema poeg õppis kohe ära saksa keele ja täitis kõik kodakondsuse nõuded. Minu küsimuse peale, et miks siis Eesti riigis seda teha ei sündinud, läks ta nägu tõsiseks ja ta eelistas pigem vaikida, et mind mitte solvata…

Ka pronksirahutustel osalesid ju enamuses Eestis sündinud ja ka Eesti kodakondsusega mitteeestlastest noored. Kas kodakondsus tegi nad lojaalsemaks?
Milleks on vaja luua nn „Trooja hobust” Eesti ühiskonnas? Julgen väita, et eesmärk on murda tülikas Euroopa väikerahvas, kes on pinnuks silmas Venemaa rolli ümberhindamisel 20. sajandi rahvusvahelises poliitikas ning inimkonnavastastes kuritegudes. Ka segab tänane Euroopa üks väiksemaid riike elava näitena oma ajaloo ja tänapäevaga Venemaalt pärit 21. sajandi Hitleri revanši Stalini valutusplaanide lõpuleviimisele Euroopas. See asjaolu häirib ka olulistel kohtadel istuvaid korrumpeerunud europoliitikuid.

Selle kodakondsuse jõuga pealesurumise taga näen teatud poliitiliste huvigruppide soovi muuta Eestile ebalojaalne elanikkond juriidiliselt korrektseks valijaskonnaks, kes hakkaks Eesti riikluse küsimustes esindama juba legaalselt pigem Vene riigi huve. See on näha juba igas riigis, kus Vene kogukond on saavutanud piisava osakaalu ühiskonnast. Näiteks Euroopa ühe suurima Vene kogukonnaga Saksamaal (4 miljonit) on tekkinud ühe mulle tuttava Saksa professori sõnul analoogne situatsioon Eestiga – süüdistused fašismis, eriõigused, suurenenud kriminogeensus jne. USAs jutustas mulle üks sealne USA kodanikust venelane teistest rahvuskaaslastest, kes vihkavad USAd ja ameeriklasi niivõrd, et ei õpi isegi inglise keelt ära ning kasutavad oma olme- ja elutarvilikes huvides ära teisi USA venelasi.

Ka on näha Keskerakonna „muret” oma valijaskonna pärast, mis on suhteliselt eakas ja valdavalt venekeelne. Pealegi on täheldatav üha avalikum huvi esindada oma emapartei Ühtse Venemaa huve.

Millist lojaalsust me ootame kodanikelt, kes on orienteeritud pigem Venemaa 21. sajandi Hitleri poolt suunatud poliitikast kui Eesti riiklikest huvidest?
On palju räägitud Vene kogukonna liidrite puudumisest. Julgen väita, et selleks ei julge Eestimaa huvides ka keegi saada. On ju teada kuidas fikseeriti ära pronksöödel osalenud Vene nimedega politseinikud. Ka satub Vene kogukonna põlu alla iga mitteeestlane, kes julgeb Eesti ja eestlaste kaitseks välja astuda. Need potentsiaalsed liidrid kardavad oma rahvuskaaslasi. Kangelased on ju vaid Sirõki, Klenski ja Linteri sugused Vene natsid.
Ka vaikitakse sellepärast, et pole ju teada, mis võib juhtuda siis kui Venemaa taas Eesti oma „embusesse” võtab. Kindel on see, et eestlastele siis ei halastata välja arvatud muidugi kollaborantidest Vene fašismile teed sillutavatele sotsioloogidele ja poliitikutele.
Ega ju venelane taha siis ise löögi alla sattuda kui tõrksate ja kangekaelsete eestlastega arveid hakatakse õiendama.

DISKRIMINEERIMINE JA VÄHEMUSED
Üks väiteid olevat ka venekeelse elanikkonna diskrimineerimine kodakondsuse nõuetega ja ka töökohtade ning ametite tagamisel.
Olles ise elanud Nõukogude Eesti tingimustes võin julgelt väita, et juba siis jagunesid töökohad peamiselt samadel alustel nagu tänagi. Venemaalt toodi muulasi ikka raskete füüsiliste tööde jaoks aga eestlased omandasid kõrgharidusega ette nähtud ametiposte majanduse, hariduse, kultuuri ja teaduse vallas.
Tõsiasi on ka see, et siia sisse toodud tööliskond ei olnud just kõrge intellektiga välja arvatud muidugi tööstuse arendamisega kaasa tulnud Nõukogude spetsialistid. Arvestades veel, et Nõukogude Liidu jaoks kuulus lihttööline eliitklassi hulka, puudus mitteeestlastel ka motivatsioon paremat haridust omandada.

Marju Lauristin ja meie marksistlikud sotsioloogiateadlased ning politoloogid on püüdnud väita ka seda, et kuritegevus olevat ka tänaste mitteeestlaste seas kõrgem selle tõttu, et puudub sotsiaalne turvalisus ja perspektiiv Eesti riigis elamiseks. Taas tuuakse seejuures käibele väide ebavõrdusest keele ja kodakondsuse baasil. Kuid ka selles „majandusvaldkonnas” olid ENSVs tulemused tugevalt venekeelse elanikkonna kasuks, nii varguste, röövimiste, tapmiste kui ka prostitutsiooni vallas.
Alles praeguse Eesti Vabariigi tingimustes on mitmed ohtlikud piirkonnad kuhu reeglina eestlane üldse oma jalga ei tihanud tõsta, turvalisemaks muutunud. Näiteks Kopli.

Rääkides aga venelastest kui vähemusrahvusest Eestis, ei tea ma küll suuremat mulli ja demagoogiarelva kui see. Euroopa Liidu tingimustes on juba kogu ELi peale venelasi oma 10 miljonit, neist ainuüksi Saksamaal 4 miljonit. Terve Baltikumi peale võib neid olla isegi sama palju kui eestlasi. Naabruses on sellel rahval emamaa, mis saadab Eesti meediaeetrisse kümneid venekeelseid telekanaleid, millede rikkuse ja toreduse kõrval Eesti kolm pidevas rahapuuduses kiratsevat telejaama mõjuvad lausa koomilisena. Sama raadiojaamade ja kirjutava meedia-kirjanduse puhul.
Ometi püüavad miskipärast russifitseerimise apologeedid kuulutada vene keelele diskrimineeritava staatust.

Seega tahan väita, et Eesti riiki ei muuda turvalisemaks mitteeestlastele kodakondsuse kinkimine ja vene keelele üha enam eristaatuse tagamine. See on tupiktee Eesti omariiklusele, mis on ainsaks koduks eestikeelsele kultuurile, haridusele ja elustiilile.
Kogu meie vabaduste ja demokraatia võimaluste juures võiksid ikkagi mõned Eesti rahva teadvust ja meelsust mõjutada püüdvad ametnikud, teadlased ja poliitikud rohkem mõelda meie rahva tegelikele väärtustele ja õigusele olemasolule.

Avaldatud Delfis 08.11.2007 "Kiri: Igale vastsündinule kodakondsus? Ei!"
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=17366159

PRESSIVAENLASTEST JA SÕPRADEST

Oma arvamuse alguses tahan kohe ära mainida, et ma ei ole Reformierakonna valija ega ka isegi eriline pooldaja. Pooldan küll aga tänast koalitsioonivalitsust kui jätkusuutlikku ja elutervet poliitiliselt Eesti riiki edasiviivat jõudu.

Pressivaenlase-sõbra järjekordne valimine on vähemalt minu jaoks küll veelkordseks tõendiks, et Eesti pressis on toimunud kummalised nihked usaldusväärsuse vähenemise suunas. Kui see aga on seostatav veel puutinlaste võiduga Venemaa hääletamistel, millest kohe uut jõudu ja indu Keskerakondlasest Savisaare gööbels Evelyn Sepp sai, siis on asi küll kurjast.

Nagu väliseestlasi ja paljusid minu tuttavaid, ka üsna poliitikakaugeid, pani ka mind üllatama Eesti Ajalehtede Liidu otsus pressisõbrast ja pressivaenlasest.
Mõtlesin taas tagasi paljudele loetud kirjutistele nii vene- kui eestikeelses meedias, mis on hämmastanud diletantluse ja võhiklikkusega ning isegi vajalike baasteadmiste puudumisega ühiskonnale olulistes ja elulistes küsimustes.
Näiteks üsna mitmed Kristel Parise kirjutised, mille tõttu kord USAs ei saanud ma isegi EPLOsse sisse (põhjuseks Parise artikkel „Heil Hitler Ansip!”) või Komsomolskaja Pravdas kirjatükk Eesti sõduri võimalikust marssimisest Moskva Punasel Väljakul.
Õlgu on pannud kehitama ja kukalt sügama aga mitmed aprillirahutusi käsitlevad kirjatükid kirjutavas ja ka rääkivas meedias.

Rääkiva meedia puhul ongi just kummastav, millise kergusega pressisõbraks kuulutatud sotsioloog lihtsalt valetab oma Vikerraadio reedestes ülevaadetes, väänab tõde ega saa pihta Eestis elavate elanikkonna gruppide sisulistele ja olemuslikele probleemidele. Erilise naudinguga surgib Juhan Kivirähk aga eestlaste tundeid ja mälestusi halvustades. Asutatud Faktum-Ariko küsitluste tulemused võiks aga liigitada kuhugi rahvahuumori valdkonda.
Täna on ta aga pressisõber just pronksirahutustele antud hinnangutes, mille eest ilmselt nii mõneski kõrgkoolis oleks hindeks „mitterahuldav” pandud just faktivigade ja vaenulikkuse pärast riigi ja selle põhirahvuse vastu.
Sama seltskond laseb aga järjest ja sihikindlalt kummalisi käsitlusi teaduslike analüüside pähe nii kirjutavasse kui rääkivasse-näitavasse meediasse.
Hiljuti tuli Ivi Proos Vikerraadios lagedale isegi versiooniga nagu oleks Jüri Liim tahtnud enesetaputerroristina õhku lasta 9. mail pronkspuuslikku kummardama tulnud lapsed ja vanurid. Et see olevat olnud üks põhjuseid, miks too kuju ära koristati sõjaväekalmistule…
Tule taevas appi!!! Tahaks siinkohal hüüda….
Jääb vaid oodata, millal Ivi Proosile või Rein Ruutsoole pressisõbra tiitel antakse.

Pressivaenlaseks kuulutatakse aga miskipärast poliitik, kes igal võimalusel annab intervjuusid küll TVle, raadiole või trükimeediale, olgu siis vene, inglise või eesti keeles.
Ei ole ma veel kuulnud, et Ansip oleks keeldunud vastamast või ajakirjandust halvustanud või mingit teemat keelanud. Kui Ansip püüaks nüüd oma oponentide suud kinni panna või summutada mingit tema suhtes toimivat diskussiooni, ei räägiks oma propagandistlikku valet raadios ja ajalehtedes ei Kivirähk ega loeks-kuuleks pea iga päev tema peamise rivaali Edgar Savisaare kohta isegi tema kepikõnni harrastustest.

Samas ülbavad lausa avalikult ajakirjanikega JOKK-poliitikat tegevad ja lausa KAPO uurimise all olevad poliitikud süüdistades pea igal võimalusel meediat poliitilises kallutatuses ja tendentslikkuses. Miskipärast ei ole ma seda kuulnud aga just pressivaenlase Ansipi suust.

Võiks ja ehk tulekski peaministril kohati resoluutsemalt käituda venekeelsele elanikkonnale suunatava väärinfo osas, mis tuleb lisaks Vene enda propagandaveskitele ka veel kohalikust venekeelsest meediast. Kuid nagu näha, ei tee tänane valitsus elementaarset katsetki ümber lükata kogu seda tema pihta suunatud valede laviini.
Ja siin ma küll heidaks valitsusele ette näivalt soovimatust venekeelsele elanikkonnale anda adekvaatset informatsiooni kuid selle asemel üha enam maad andes Eesti-vaenulikele tegelastele.

EALL liikmeid on tervelt 43 väljaannet. Neist 12 ehk 28% on suunatud venekeelsele elanikkonnale ning üllitatavad vene keeles.
Kes ikkagi valis ja otsustas pressisõprade või –vaenlaste üle?
Või on tegemist sellise psühholoogilise fenomeniga, et kui suuremas seltskonnas on sees 4 – 5 vene keelt kõnelevat isikut, siis varsti räägivad kõik vene keeles…
Ma küll ei arva, et vaid venekeelne meedia selliseid otsuseid langetab kuid arvestades meie tänase meedia kalduvust toetada moodsaid euroopalikke trende pseudohumanismi ja sallivuse diktatuuri suhtes, siis pole imestada, et rahvuslus, perekesksus, patriotism ja moraal paariateks ja paranähtusteks kuulutatakse. Nii ka sirge selgrooga riigimehed ei pälvi meedia poolehoidu, kes pigem mõnda „luukere kapis” kolistaks.

Sestap ka äraspidised hinnangud või nende puudumine ajakirjanduses tihtilugu tegelikele tegijatele või nende oponentidele. Olen korduvalt imestanud kuidas äramärkimist ja kajastamist leiab mõne „prominendi” poeskäik või kepikõnd või autoost kuid huvi puudub pressil inimeste vastu, kes on Eestit esindanud-esindavad rahvusvahelisel tasandil ning äramärkimist ja tunnustust hoopis sealses meedias leiavad. Eesti ajakirjanike huvi äratavad tihtilugu ka hoopis võõrsil toimetavad Eesti päritolu kurjategijad ja seaduslikud vargad, millest jääb mulje, et eestlased seal kandis ainult pättust tegemas käivadki ega väärikski nagu Schengeni viisaruumi.

Pärast niiiii meediavaenulikku kirjatükki olen nõus vabatahtlikult hakkama uueks meediavaenlaseks!

PS: Auhinna võib EALL ja Toomas Leito endale jätta!

Avaldatud 10.12.2007 Delfis pealkirja "Kiri: Press tegi ülekohtuselt Ansipist vaenlase" all
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=17663878