24 veebruar, 2008

Rahvuslikust alaväärsusest

Juba mõnda aega paneb mind imestama üsnagi paljude end arvamusliidriteks pidavate teadlaste, ajakirjanike ja poliitikute mure eestlaste suhtumise pärast nn multikultuursusesse. Igati püütakse tekitada ja süvendada eestlastes rahvuslikku alaväärsuskompleksi väidetavalt sallimatusest teiste kultuuride ja rahvaste, ka keelte vastu.

Selleks otsitakse argipäevast lausa igat üksikjuhtumit, mida saaks kuidagi tõlgendada rahvusliku sallimatuse või rassismina. Seejärel tehakse üldistus kogu rahvale ja soperdatakse kokku lausa uurimused, mida siis kogu rahvale ette söödetakse autentse teadusliku sotsioloogilise uuringuna. Mulle meenutab see alkohooliku käitumist, kes kauplusesse minnes on võimeline kasvõi ühte viinapudelit märkama nägemata selle ümber olevaid limonaadi ja mahlapudeleid.

Seda temaatikat kannab ka Maire Aunaste kirjatükk „Alandav uhkus” SL Õhtulehes, 23.02.2008.

Kasutades ära populaarse saatejuhi imagot, siunab Aunaste mõnede eestlaste hoiakute negatiivsemat poolt üldistades isiklikelt suhetelt omandatud kogemusi kogu rahvale.

Kust küll võtab Aunaste, et tema kuulub selle eestlaste vähemuse hulka, kes on ülimalt salliv ja tolerantne kõigi rahvaste suhtes erinevalt väidetavale eestlaste rahvusradikaalsele „mürgisele” enamusele. Justkui kama söömine, Eesti eurolaul ja labajalavalss oleksid ainsad, mis eestlusele omased on ütleb Aunaste otse välja, et

„Kahjuks tuleb tunnistada, et nii vähesalliva loomuga rahvast nagu eestlased pole ma mujal näinud.”

Tundub, et Aunaste on maailmas vähe ringi käinud või ei soovi ta jälgida maailmas toimuvat läbi rahvusvaheliste uudistekanalite.

Meenub ühel President Ilvese poolt korraldatud üritusel Pärnus järjekordse sotsioloogilise uuringu tutvustus, mille kohaselt eestlased ei tahtvat elada teiste rahvastega ühes majas ega töötada muulasest ülemuse alluvuses. Selle peale tõusis Hardo Aasmäe püsti ning soovitas neil uurijail teha üks töö ja uuringu matk alates Lõuna-Aafrika Vabariigist läbi Lähis-Ida ja Euroopa Eestisse välja. Tulemusena jõudvat uurijad Eesti näol lausa sallivuse ja rahu oaasi kus ei tapeta ega kiusata taga ei usu, rassi, rahvuse ega poliitiliste veendumuste pärast. Lähtudes ka oma kogemustest olen hr Aasmäega täiesti päri.

Tee või tina aga mina sellist monokulturismi ja sallimatust ei kohta kusagilt Eestist vaatamata sellele, et minu poliitilisse tutvusringkonda kuulub ka rahvusradikaalidest kodanikke. Küsimuse all on pigem eestlaste vastureaktsioonis kokkupuudetes nende rahvuse, kultuuri, keele ja riigi vastu suunatud rünnetega nii füüsilisel kuid eelkõige vaimsel tasandil.

Ajaloohuvilisena Eesti ajalooga tutvudes panen tähele, et eestlastele on olnud omane teiste kultuuride ja rahvastega läbikäimine juba pea 2000 aastat kirjalike allikate järgi, mil isegi Rooma riik seda kanti Aestiana teadis ja ka Piibel põhja pool olevat rahvast ära mainib. Ei hakkakski nagu veel rääkima sellest, et kust meile kirjakeel on tulnud ja miks Saksa päritolu „Õllepruulija” eestlastele omaseks lemmiklauluks saanud on.

Kas oleks seda olnud kui eestlased vaikselt omaette nina nokkides ja „matsikeelt” töngates kõik võõrad maha oleks löönud vaid sellepärast, et need teistmoodi on?!

Aunastelt tahaksin ka küsida, et kui palju on tema tutvusringkonnas eestlasi, kes ainult eesti keelt räägivad ja ainult Eesti autorite raamatuid loevad?! Või kui palju on teada eestlaste poolt toimepandud mõrvu või peksmisi vaid rahvuslikul või rassilisel pinnal võrrelduna ükskõik, millise teise Euroopa riigiga?! Alles äsja saime teada, et sallivuse ja tolerantsuse kantsiks arvatavas Rootsis tegutseb sadu neonatslikke ja rassistlikke organisatsioone, millest puutumata vaid kolm Rootsi maakonda on.

Kui veel rahvuslikust sallimatusest rääkida ning ka näiteid tuua, siis on üsna vähe eestlasi, kes poleks sunnitud isegi siin sündinud venelaste poole pöörduma nende emakeeles, sest see „antifašistist” ja „maailmakodanikust” muulane ei oska lihtsalt ühtegi teist keelt.

Pigem ütlen ma täie kindluse ja veendumusega ka omaenda kogemustele toetudes, et eestlaste jaoks on sellised teemad kunstlikult välja imetud endid kaasaegseid trende järgivateks inimesteks pidavate eurohoolikute ja kadakaeurooplaste poolt, kes ise sügavat alaväärsust ning põlgust põevad kuulumise pärast väikese Eesti rahva hulka.

Mida me siis imestame selle üle, et rahvuslippe tähtpäevadel välja ei panda, mitmetel rahvuslikel kogunemistel on osalus väike või noortel on vähe patriotismi ja isamaalisust.

Aga kui iga lipulehvitamise või rahvuslikkuse väljanäitamise pärast arvamusliidritest kadakaeurooplased ja vasakmeelsed kohe on valmis inimesi natsideks, fašistideks ja mingiteks foobideks sõimama, tekib ju alateadlikult soov tõrjuda endast eemale ebameeldivaid assotsiatsioone.

Tundub, et kodukootud sallivuseideoloogid, vasak- ja venemeelsed sellele nupule just vajutavadki, et tasalülitada eestlastes rahvuslikkus ja uhkus oma riigi ja rahva üle

Lugedes Aunaste arvamuslugu, tekitas minus hämmingut kuidas ta USAs olles seda rassi ja rahvuse teemat pidevalt jälgis ja torkis isegi siis kui selleks nagu põhjust polnudki.

Tunnistab ta isegi, et metroos keegi moslemitüdrukut peale tema ei jälginud. Kuid justkui eneseõigustuseks väidab, et ilmselt tehti nägu, et ei märgata. Sisse toob Aunaste veel täiesti kohatu paralleeli „Libahundi” Tiinaga.

Või see mustanahalise ülemuse teemal torkimine või see juuditari teema tolle keelekasutuse pärast.

Need on näited äärmiselt kohatust ja ebaviisakast käitumisest teises riigis ja ühiskonnas.

Minus tekitab see küsimuse, et mida Aunaste sellega taotleda püüdis?!

Olen minagi USAs käinud ning kokku puutunud seal inimestega indiaanlastest mustanahalisteni.

Ma ei tajunud ise ega ka kohanud mitte kordagi mingit isesugust või teistsugust suhtumist teistsugusesse ei enda ega ka sealsete elanike poolt. Nägin väga kõrget „kohvipruuni” (Aunaste väljend) ülemust Dallases, kelle vastuvõtulgi oli mul au olla. Muide, sel mehel polnud ühtegi mustanahalist vahetut alluvat. Erinevalt Aunastest minul ei tekkinud kordagi huvi, et kuidas valged küll seda taluvad. Mu sisemine austus inimeste vastu lihtsalt ei luba niiviisi seda küsimust tõstatada, sest eeldan, et inimene on oma positsiooni ära teeninud teenete ja tööga. Ausalt öeldes meenus see kogetu alles nüüd Aunaste artiklit lugedes.

Ka on pooltõde ameeriklastest see justkui tegemist oleks väljakujunenud tolerantsete maailmakodanikega. Juhtusin olema ühes seltskonnas keskealiste väga positsioonikate härrasmeestega. Tuli meil omavahel jutuks ka Eesti rahvusprobleemid kuna sel aal nagu praegugi on USAs kuum illegaalsete immigrantide teema. Seletasin siis ka Eesti kontekstis toimunud rahvastiku koosseisu muutumist Nõukogude okupatsiooni ajal siia ümberasustatud enamasti madalamatest klassidest odava tööjõuga, kes nüüd suurt riiklikku julgeolekuohtu kujutavad oma ebalojaalsuse tõttu. Suur oli minu üllatus kui üks härra seepeale teatas, et sellised inimesed tuleks Vene piiri peale tagasi saata ning , kes proovib tagasi Eestisse tulla, koha peal maha lasta. Nii radikaalset lahendust pole ma veel ühegi eestlase suust kuulnud.

Ka on ameeriklastele väga tähtsad nende rahvuslikud juured päritolumaaga. Ei kohanud ma ühtegi ameeriklast, kes ei teaks, kust nad pärit on. Nende juurte üle ollakse uhked ja püütakse nii palju kui võimalik alal hoida.

Siinkohal olgu võrdluseks tuua kontrast Eestiga, mil miskipärast alates Aunastest kuni Kivirähkini, Savisaarest rääkimata, seda eestlaste rahvustunnet halvustada ja alavääristada püütakse kui samal ajal isegi Euroopas rahvusteadvus üha enam taas tõusmas on.

Mina olen uhke, et kuulun erakordselt võimeka ja targa rahva sekka, millist teist maailmas pole, kes oma väiksuse juures on suutnud luua oma riigi ning seda hoida.

Ei kuulu ei inim- ega rahvusliku väärikuse hulka oma rahvuse halvustamine samas end teistele alandades.

Ka ei ole võimalik saada kosmopoliidist maailmakodanikuks selle sõna tõsises mõttes kui ei ole saavutatud oma rahvusena täiuslikku äratundmist inimloomusest. Kõik ponnistused käskude, keeldude ja kohandamise teel rahvustundeid maha suruda mõjuvad pikemas perspektiivis suurde pingesse surutud vedruga, mis ühel hetkel täie jõuga tagasi paiskub surujat ennast eemale tõugates.

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=268052