Rahvuslikust alaväärsusest

Juba mõnda aega paneb mind imestama üsnagi paljude end arvamusliidriteks pidavate teadlaste, ajakirjanike ja poliitikute mure eestlaste suhtumise pärast nn multikultuursusesse. Igati püütakse tekitada ja süvendada eestlastes rahvuslikku alaväärsuskompleksi väidetavalt sallimatusest teiste kultuuride ja rahvaste, ka keelte vastu.

Selleks otsitakse argipäevast lausa igat üksikjuhtumit, mida saaks kuidagi tõlgendada rahvusliku sallimatuse või rassismina. Seejärel tehakse üldistus kogu rahvale ja soperdatakse kokku lausa uurimused, mida siis kogu rahvale ette söödetakse autentse teadusliku sotsioloogilise uuringuna. Mulle meenutab see alkohooliku käitumist, kes kauplusesse minnes on võimeline kasvõi ühte viinapudelit märkama nägemata selle ümber olevaid limonaadi ja mahlapudeleid.

Seda temaatikat kannab ka Maire Aunaste kirjatükk „Alandav uhkus” SL Õhtulehes, 23.02.2008.

Kasutades ära populaarse saatejuhi imagot, siunab Aunaste mõnede eestlaste hoiakute negatiivsemat poolt üldistades isiklikelt suhetelt omandatud kogemusi kogu rahvale.

Kust küll võtab Aunaste, et tema kuulub selle eestlaste vähemuse hulka, kes on ülimalt salliv ja tolerantne kõigi rahvaste suhtes erinevalt väidetavale eestlaste rahvusradikaalsele „mürgisele” enamusele. Justkui kama söömine, Eesti eurolaul ja labajalavalss oleksid ainsad, mis eestlusele omased on ütleb Aunaste otse välja, et

„Kahjuks tuleb tunnistada, et nii vähesalliva loomuga rahvast nagu eestlased pole ma mujal näinud.”

Tundub, et Aunaste on maailmas vähe ringi käinud või ei soovi ta jälgida maailmas toimuvat läbi rahvusvaheliste uudistekanalite.

Meenub ühel President Ilvese poolt korraldatud üritusel Pärnus järjekordse sotsioloogilise uuringu tutvustus, mille kohaselt eestlased ei tahtvat elada teiste rahvastega ühes majas ega töötada muulasest ülemuse alluvuses. Selle peale tõusis Hardo Aasmäe püsti ning soovitas neil uurijail teha üks töö ja uuringu matk alates Lõuna-Aafrika Vabariigist läbi Lähis-Ida ja Euroopa Eestisse välja. Tulemusena jõudvat uurijad Eesti näol lausa sallivuse ja rahu oaasi kus ei tapeta ega kiusata taga ei usu, rassi, rahvuse ega poliitiliste veendumuste pärast. Lähtudes ka oma kogemustest olen hr Aasmäega täiesti päri.

Tee või tina aga mina sellist monokulturismi ja sallimatust ei kohta kusagilt Eestist vaatamata sellele, et minu poliitilisse tutvusringkonda kuulub ka rahvusradikaalidest kodanikke. Küsimuse all on pigem eestlaste vastureaktsioonis kokkupuudetes nende rahvuse, kultuuri, keele ja riigi vastu suunatud rünnetega nii füüsilisel kuid eelkõige vaimsel tasandil.

Ajaloohuvilisena Eesti ajalooga tutvudes panen tähele, et eestlastele on olnud omane teiste kultuuride ja rahvastega läbikäimine juba pea 2000 aastat kirjalike allikate järgi, mil isegi Rooma riik seda kanti Aestiana teadis ja ka Piibel põhja pool olevat rahvast ära mainib. Ei hakkakski nagu veel rääkima sellest, et kust meile kirjakeel on tulnud ja miks Saksa päritolu „Õllepruulija” eestlastele omaseks lemmiklauluks saanud on.

Kas oleks seda olnud kui eestlased vaikselt omaette nina nokkides ja „matsikeelt” töngates kõik võõrad maha oleks löönud vaid sellepärast, et need teistmoodi on?!

Aunastelt tahaksin ka küsida, et kui palju on tema tutvusringkonnas eestlasi, kes ainult eesti keelt räägivad ja ainult Eesti autorite raamatuid loevad?! Või kui palju on teada eestlaste poolt toimepandud mõrvu või peksmisi vaid rahvuslikul või rassilisel pinnal võrrelduna ükskõik, millise teise Euroopa riigiga?! Alles äsja saime teada, et sallivuse ja tolerantsuse kantsiks arvatavas Rootsis tegutseb sadu neonatslikke ja rassistlikke organisatsioone, millest puutumata vaid kolm Rootsi maakonda on.

Kui veel rahvuslikust sallimatusest rääkida ning ka näiteid tuua, siis on üsna vähe eestlasi, kes poleks sunnitud isegi siin sündinud venelaste poole pöörduma nende emakeeles, sest see „antifašistist” ja „maailmakodanikust” muulane ei oska lihtsalt ühtegi teist keelt.

Pigem ütlen ma täie kindluse ja veendumusega ka omaenda kogemustele toetudes, et eestlaste jaoks on sellised teemad kunstlikult välja imetud endid kaasaegseid trende järgivateks inimesteks pidavate eurohoolikute ja kadakaeurooplaste poolt, kes ise sügavat alaväärsust ning põlgust põevad kuulumise pärast väikese Eesti rahva hulka.

Mida me siis imestame selle üle, et rahvuslippe tähtpäevadel välja ei panda, mitmetel rahvuslikel kogunemistel on osalus väike või noortel on vähe patriotismi ja isamaalisust.

Aga kui iga lipulehvitamise või rahvuslikkuse väljanäitamise pärast arvamusliidritest kadakaeurooplased ja vasakmeelsed kohe on valmis inimesi natsideks, fašistideks ja mingiteks foobideks sõimama, tekib ju alateadlikult soov tõrjuda endast eemale ebameeldivaid assotsiatsioone.

Tundub, et kodukootud sallivuseideoloogid, vasak- ja venemeelsed sellele nupule just vajutavadki, et tasalülitada eestlastes rahvuslikkus ja uhkus oma riigi ja rahva üle

Lugedes Aunaste arvamuslugu, tekitas minus hämmingut kuidas ta USAs olles seda rassi ja rahvuse teemat pidevalt jälgis ja torkis isegi siis kui selleks nagu põhjust polnudki.

Tunnistab ta isegi, et metroos keegi moslemitüdrukut peale tema ei jälginud. Kuid justkui eneseõigustuseks väidab, et ilmselt tehti nägu, et ei märgata. Sisse toob Aunaste veel täiesti kohatu paralleeli „Libahundi” Tiinaga.

Või see mustanahalise ülemuse teemal torkimine või see juuditari teema tolle keelekasutuse pärast.

Need on näited äärmiselt kohatust ja ebaviisakast käitumisest teises riigis ja ühiskonnas.

Minus tekitab see küsimuse, et mida Aunaste sellega taotleda püüdis?!

Olen minagi USAs käinud ning kokku puutunud seal inimestega indiaanlastest mustanahalisteni.

Ma ei tajunud ise ega ka kohanud mitte kordagi mingit isesugust või teistsugust suhtumist teistsugusesse ei enda ega ka sealsete elanike poolt. Nägin väga kõrget „kohvipruuni” (Aunaste väljend) ülemust Dallases, kelle vastuvõtulgi oli mul au olla. Muide, sel mehel polnud ühtegi mustanahalist vahetut alluvat. Erinevalt Aunastest minul ei tekkinud kordagi huvi, et kuidas valged küll seda taluvad. Mu sisemine austus inimeste vastu lihtsalt ei luba niiviisi seda küsimust tõstatada, sest eeldan, et inimene on oma positsiooni ära teeninud teenete ja tööga. Ausalt öeldes meenus see kogetu alles nüüd Aunaste artiklit lugedes.

Ka on pooltõde ameeriklastest see justkui tegemist oleks väljakujunenud tolerantsete maailmakodanikega. Juhtusin olema ühes seltskonnas keskealiste väga positsioonikate härrasmeestega. Tuli meil omavahel jutuks ka Eesti rahvusprobleemid kuna sel aal nagu praegugi on USAs kuum illegaalsete immigrantide teema. Seletasin siis ka Eesti kontekstis toimunud rahvastiku koosseisu muutumist Nõukogude okupatsiooni ajal siia ümberasustatud enamasti madalamatest klassidest odava tööjõuga, kes nüüd suurt riiklikku julgeolekuohtu kujutavad oma ebalojaalsuse tõttu. Suur oli minu üllatus kui üks härra seepeale teatas, et sellised inimesed tuleks Vene piiri peale tagasi saata ning , kes proovib tagasi Eestisse tulla, koha peal maha lasta. Nii radikaalset lahendust pole ma veel ühegi eestlase suust kuulnud.

Ka on ameeriklastele väga tähtsad nende rahvuslikud juured päritolumaaga. Ei kohanud ma ühtegi ameeriklast, kes ei teaks, kust nad pärit on. Nende juurte üle ollakse uhked ja püütakse nii palju kui võimalik alal hoida.

Siinkohal olgu võrdluseks tuua kontrast Eestiga, mil miskipärast alates Aunastest kuni Kivirähkini, Savisaarest rääkimata, seda eestlaste rahvustunnet halvustada ja alavääristada püütakse kui samal ajal isegi Euroopas rahvusteadvus üha enam taas tõusmas on.

Mina olen uhke, et kuulun erakordselt võimeka ja targa rahva sekka, millist teist maailmas pole, kes oma väiksuse juures on suutnud luua oma riigi ning seda hoida.

Ei kuulu ei inim- ega rahvusliku väärikuse hulka oma rahvuse halvustamine samas end teistele alandades.

Ka ei ole võimalik saada kosmopoliidist maailmakodanikuks selle sõna tõsises mõttes kui ei ole saavutatud oma rahvusena täiuslikku äratundmist inimloomusest. Kõik ponnistused käskude, keeldude ja kohandamise teel rahvustundeid maha suruda mõjuvad pikemas perspektiivis suurde pingesse surutud vedruga, mis ühel hetkel täie jõuga tagasi paiskub surujat ennast eemale tõugates.

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=268052

Langutamine sõnavabaduse kallal

On tõsiasi, et minu usaldust ajakirjanduse vastu on tugevasti kõigutanud põhjendused pressisõbra-vaenlase tiitli ja EALL aastapreemia määramise osas valvefeministile ning „Öise Vahtkonna” ühele ideoloogile. Mõlemad ei vääriks minu meelest Eesti riigi ja rahva jätkusuutlikkuse mõrandamise pärast tunnustust. Aga olgu kuidas siis on meie kadakaeuroopaliku arusaamaga inimelust ja –väärikusest. Eks seegi ole osa vabast arvamusest demokraatlikus ühiskonnas.

Hoopis murelikumaks teevad justiitsministri katsed hakata kontrollima avaliku meedia kommentaariumi ning juriidilise süütuse presumptsiooni käsitlemine stiilis „Ne poiman, ne vor!”

See viimane käsitlus leiab üha enam toonitamist just ajakirjandusliku lekitamise pärast igat masti pättide sigadustest.

Justiitsminister unustab justkui ära, et ka ajakirjanikke ja meedia väljaandeid on võimalik laimu ja valeinformatsiooni pärast vastutusele võtta.

Tundub, et oleme liikumas olukorra suunas, mil rääkida ei tohi enam ühestki sigadusest enne kui kohus pole oma otsust langetanud. Samas aga näitab kohtupraktika tavakodanikule oma täielikku abitust, korrumpeeritust ja saamatust süüdimõistvate otsuste langetamisel. Kas oskab keegi nimetada kasvõi ühtki süüdimõistvat otsust mõne suurekaliibrilise tegelase ebaseaduslike tegude osas?

Ometigi teavad inimesed omavahelgi jagada kogemusi poliitikute ja ametnike sigadustest ja seaduserikkumistest, mis on kujunenud lausa avalikuks saladuseks. Aga „seaduslikud vargad” viitavad rahumeeli õigeksmõistvale kohtuotsusele või kuriteo aegumisele süüdistuse puudumise pärast. Tulemusena jätkatakse oma tegevust veelgi rafineeritumalt ja ülbemalt lausa teineteisele aumärke rinda riputades.

On saanud üsna tavapäraseks, et suurte miljonite liigutajad ostavad endid suurte rahade ja professionaalsete advokaatidega õigeks. Aga keegi väikesepalgaline politseiametnik peab oma väikesele palgale õigusrikkujalt lisaks küsitud viiesajase eest vahelejäämise korral loobuma ametist ja saama ka ühiskondlikuks häbiplekiks.

Õigusriigi seisukohalt on selline olukord masendav.

On isegi avalik saladus, et kui astud „õigesse” erakonda, ei pea enam haridust omandama ega ka seadust kartma, sest kõik saab siis olema JOKK. Ole vaid ustav parteisõdur ning tee seda, mida suur juht käsib.

Nõnda tundub liiva jooksvat ka maadevahetuse äri ja ilmselt vilistab avalikkuse õiglustunde peale ka Keskerakond pärast ärimeeste Heldur Undi ja Richard Siku tegevuse tagamaade avalikustamist. Viimase loo puhul julgen küll kahelda, et 21.02. Soome YLE 2 ajakirjanikud poliitiliselt kuidagi kallutatud oleksid näidates bordelliärimeeste tihedat seotust Tallinna linnapeaga.

Just Eesti õigusruumi nõrkus ja lihtsameelsus võimaldab seaduserikkujatest ametnikel ikka ja jälle samu ämbreid kolistada. Näiteks Pärnu LV ametnik Enno Tammekivi on taas süüdistuse all samades tegudes, mille pärast ta vallandati Paide Linnavalitsusest. Tekib vaid küsimus, et milline linnavalitsus saab Tammekivi uueks töökohaks. Ilmselt aga kui oleks Tammekivil piisavalt raha, peaks nii mõnigi meediaväljaanne hoopis laimu pärast vabandama ning maksumaksja kulul hüvitataks veel tekitatud „moraalne” kahju ka.

Tunnen tõsist muret, et kui Keskerakond ja Reformierakond peaks taas valitsusliidu suhtes käed lööma, saab avalikkus taas tõsise löögi usalduses õiguse ja õigluse pihta. Tõenäoliselt kaugeneb valitsus rahvast veelgi, sest tegemist on kõige enam JOKK-ivate ning sõnavabadust summutada püüdvate erakondadega.

Uuriv ajakirjandus just eelkõige Eesti Ekspressi ja ETV „Pealtnägija” näol on aidanud veel üleval hoida rahva usku mingissegi õiglusesse. Kui aga ka seal peaksid hakkama kõlama ülistusoodid ja kiidulaul sigaduste katteks nagu planeeritavas Tallinna digiTVs, on asjad küll õiglusega hullusti.

Ka interneti kommentaariumid on ju tegelikult aidanud avada nii mõndagi, mida ametlikult avalikkuse ette tuua ei taheta. Seal ilmuv sõim ja laim on tihti sihilik, millele küll tõsist tähelepanu osutada ei tuleks. Kui ka seda hakata nüüd seadusega rangelt reguleerima, tuleks ka Eestis ilmuvad venekeelsed väljaanded ja Kesknädal kinni panna.

Seega, toetan igati kõige laiemat sõnavabadust kuid loomulikult on vaja luua mehhanismid ka väljaöeldu eest vastutamise jaoks.

Vastus Velly Rootsile IRL debatilistis

Mul on hea meel tõdeda, et veel Eesti aega mäletavatele inimestele mu mõtted arusaadavad on. See on mulle julgustuseks, et ma pole õnneks veel end nõukaaja taagast ja nüüd juba eurolollustest väga rikkuda lasknud.

Vaadates meie elu ümberringi ja jälgides meediat tundubki vahest, et oleksin justkui mingi dinosaurus, kes kuulub väljasuremisele. Nõnda mulle üks oponent kord ka ütles, et rahvuslik konservatism on omane 19. sajandile. Selle väitega unustas kahjuks too noormees aga ära, et just rahvuslik konservatism viis Eesti Vabariigi tekkimiseni ja nüüd ka selle taastamiseni.
Euroopa laadsed trendid, elumoed ja liberaalsused on aga olnud halvaks õpetuseks inimkonnale juba aastatuhandeid. Ilmselt sellest ka suur vastasseis islamiga....

Esimestest tsivilisatsioonide hukkumisest inimliku rumaluse ja amoraalsuse pärast võime lugeda juba Piibli õpetlikest tekstidest nagu ka Velly mainis.
Igat rahvast on aidanud elus hoida just eelkõige konservatiivne ja põlvkondade järjepidevuse traditsioonile tuginev maailmavaade, mis tugineb üsna olulisel määral eetilistele ja moraalsetele tõekspidamistele ning normidele. Siit võib nüüd igaüks ise järeldada, milline mõtteviis on tulevikku, milline minevikku suunatud. Ja siin ma ei räägi mitte mingist relatiivsest arusaamast heasse või kurja vaid absoluutsetest väärtustest. Kasvõi näiteks sellisest tõsiasjast, et isa on ikkagi meessoost lapsevanem ka DNA järgi mitte mingi kokkuleppeline juriidiline mõiste.

Sama kehtib ka kõigi muude mõistete ja määratluste kohta aususest, sallivusest, patriotismist, armastusest, abielust....

Siia lõppu jutustaks veel ühe mõistuloo ühest kuningast ja tema rahvast.
Oli üks maa, mille rahvas oli väga õnnelik, sest neil oli väga hea, armastav ja hooliv kuningas.
Naabruses elas aga kuri nõid, kellele see rahva õnn ja edu üldse ei meeldinud. Nõid otsustas keeta nõiajooki ning seda rahvale toidu sisse segada, mis pidi kõik selle toidu sööjad debiilseteks ja mäluta olevusteks tegema. Nõnda kahjuks juhtuski.
Õnneks suutis sellest mürgist hoiduda kuningas. Aga seda hullem oli tema valu kui ta nägi, missugune meeletus ja hullus oli tema ümber nüüd toimumas. Rahvas ise aga enam aru ei saanud, et midagi väga viltu on minemas, sest polnud neil enam ei mälu ega väärtushinnanguid, millele tugineda. Vastupidi, hakati parastama hoopis kuningat, kes rahva meelest loll ja veider oli hakanud tunduma.....
Suurest kurvastusest maitses ka kuningas seda jooki nüüd ja taas oli ta rahvaga ühel meelel ja nõul.

Aga ma arvan, et seda rahvast ja riiki mõne aasta pärast enam ei olnud.

--
Aivar Koitla
akoitla@gmail.com
era: (+372)52 31 224
ameti: (+372)56 216 676

Aivari tõsised mõtted jäävad siin listis sageli tähelepanuta või siis reageeritakse vähem mõttetööd vajavatele lõikudele. Mis siis Eestis pärast taasiseseisvumist sovetiajaga võrreldes muutunud on? Majanduslikust küljest vaadatuna väga palju, aga eetilisest küljest, millest kirjutab Aivar? Ma mäletan, et avaldasime "Kultuuris ja Elus" kusagil üheksakümnendate aastate algul artikli, mille autor meenutas, et juudi rahvas pidi 40 aastat kõrbes rändama, kuni mitu põlvkonda on vahetunud, et rahvas puhtaks saaks. Arutasime siis omavahel, et meie seda aega vist ei näe, mil eesti rahvas kõlbeliselt sovetiaja taagast vabaneb. Nüüd saab peaaegu pool sellest neljakümnest aastast läbi. Peame meeles pidama, et nn. eestiaegsed inimesed on meie seast kadunud või kaovad varsti. Järgmised põlvkonnad said oma vaated elule juba peamiselt sellest, millises perekonnas nad kasvasid. Ei maksa imestada, et sovetiaja "tegijate" järeltulijad praegugi meie ühiskonda kujundavad. Ausust ja eetilisust neile ju ei õpetatud, pigem takistasid need omadused edu saavutamist, ametiredelil edasiliikumist. Ega südametunnistus moraalitute tegude puhul ju märku ei anna, sest südametunnistus - mis see üldse on? Aga Aivar, avalda oma mõtteid kindlasti edasi, ehk paneb see mõnegi oma tõekspidamiste üle juurdlema.
Velly
-----------------------------------------------------------------

Velly Roots
Estonia, Tallinn, Tõnismägi 16
Eesti Riigiarhiiv
Publitseerimistalituse spetsialist
Tel.: +372 6938534

Vastus hr Grünerile 20.02.08 IRL debatilistis

/---Mis kommunistliku aja igand-mania see riiklike autasude, aukodanike ja elutöö preemiate kergekäeline jagamine on? Kui keegi on tõeliselt eesti riigile või rahvale erakorralisi teenuseid sooritanud, saaks ma sellest kuidagit viisi aru, aga lihtsalt oma elukutse alal töötamise eest midagi saada, sest riik tahab iga hinna eest aumärke ja 'üleliigset' maksumaksjate raha välja jägada, ei ole minu arvates õige.---/


Siin see point ongi, millega on hr Grüneril väliseestlasena raske leppida ja aru saada.
Eesti elab praegu postsovjetlikus endiste aparatšikute poolt juhitavas ja kujundatavas ühiskonnas. Tänased liidrid jätkavad samade standardite järgi nagu omalgi ajal kusjuures nad peavadki seda oskuseks õieti elada ja toimetada. Olen mõne sellisega vestelnudki ja reeglina lähevad nad väga kurjaks kui mainid Eestit kui postsovjetlikku ühiskonda ja endiste võimutsemist. Kuna nad on elanud üle sovjetiaja ning nüüd on õnnestunud perifeeriasse suruda ka Eesti Vabariigi tõelised taastajad, siis puht edevusest nad üksteisele neid ordeneid rinda riputavadki. Ka nõukaajal kujunes sellest omamoodi kollektsioneerimine. Sestap ka Ingrid Rüütel nii kuri on, et Arnoldit ei tunnustatud ühe puuduva kulinaga veel sinna Lenini ordenite kõrvale.
Ma küll ei tea, millal see jama ükskord lõpeb ja kas ta lõpeb. Aga uut põlvkonda samas vaimus kasvatatakse juba peale. Olen küll ja küll kohanud noori mehi, kes veel iseseisvumise aegu käisid tatise ninaga ringi kuid täna peavad ENSV kombel õigeks pististe andmist, käsi-peseb-kätt asjaajamist, üüratut bürokraatiat jne. Parteipuhveti on nüüd asendanud aga erisoodustused kuluhüvitiste nime all ning võimalus maksumaksja kulul teha nö "koolitusturismi" ja ametialaseid lähetusi.
Mina, kes ma ka nõukasüsteemi varjukülgedega kokku olen puutunud üsna lähedalt, võin kinnitada, et muutunud on vähe kui mitte arvestada Euroopaga lõimumisel saavutatud majanduslikku edu. Aga seegi tugineb peamiselt minu meelest omaaegse Mart Laari loodud majandussüsteemi alustega, millel me ratsutame tänaseni.

Kuigi see minu jutt tundub äraleierdatud mantrana "platsipuhastamisest", siis paraku mind isiklikult küll häirib see deja vu efekt ENSVst. Mis hullem, tundub, et see on külge hakanud ka mõnedele omaaegsetele dissidentidele, kes ka nüüd mammonale ligemale saades selles nagu midagi halba ei näegi. Isiklikuks pole mõtet minna, sest las ikka igaüks vaatab esmalt ise peeglisse ja mõtleb oma elu ja suhtumiste üle järele.

Lihtsaks tõestuseks minu väitele olgu või see, et enamuse valijate huve esindavad kaks enim mandaate saanud erakonda, mille liidrid vaid ekskommaritest aparatšikutele tuginevadki. Sestap nad ka aegajalt teineteist leiavad ja samas jälle konkurentidena halastamatult kaklevad.

--
Aivar Koitla
akoitla@gmail.com
era: (+372)52 31 224
ameti: (+372)56 216 676

Rahvas annaks mittekodanike lastele sündides kodakondsuse ?! – Sorry! EI USU!

Rahvas annaks mittekodanike lastele sündides kodakondsuse ?! – Sorry! EI USU!

Tellija EPL?! Tuntud oma vasakpoolsete (kohati isegi vasakäärmuslike – Krister Parise artiklid) arvamusavalduste poolest, mis reeglina kaasaegsele manduvale Euroopa pseudosallivuse kultusele omaselt kiruvad eestlaste armastust oma rahva, maa ja kultuuri vastu ning heidavad ette sallimatust küll multikultuursuse, küll homoseksualismi ja vasakmeelse poliitika vastu.

Isiklikult olen hakanud Faktum-Ariko OÜ küsitlusi ammu umbusaldama, sest selle küsitluste tulemused on üsna tihti risti vastupidised teiste gallupitega.
On tähelepandav, et kui keskerakondlastel häda käes, siis võetakse ikka appi Faktum, kes küsitlused taas soodsaks väänab.
„Savisaar: Emor pole enam usaldusväärne”, 15.10.07. kiidab just Faktumit, kes risti vastupidiselt Emorile näitas Keskerakonda hoopis soodsamas valguses. Ega Savisaart ei huvitanudki ju uuringumetoodikate erinevus.
Meenub Peeter Oja irooniline nali „Kreisiraadiost” Kukus Faktumi uurimismeetodite läbiviimisest. Nimelt olla Oja küsitlejana pronkssõduri kohta sattunud Lasnamäe ühte keldripoodi, kus üks tätoveeringutes sell ta välja tirinud, kus veel suurem kamp oodanud. Ojalt nõuti, et ta küsiks neilt: ”Kas olete nõus pronkssõduri äraviimisega?” Tattoo-vennad vastasid kurjal moel: „Njeet!” Ja nn liba-Faktumi küsitleja sai „rahva” arvamuseks kirja 99% pronkssõduri teisaldamise vastaseid.

Tundub, et samas stiilis ja teatud venemeelsete poliitikute ideoloogilisel juhtimisel on tehtud ka järjekordne küsitlus mittekodanike lastele kodakondsuse andmisest. Kes olid need 500 küsitletavat (ca 0,03% kogu elanikkonnast)? Kust kohast? Kas nende inimeste arvamuse järgi saab otsust laiendada kogu rahvale? Nagu EPL kommentaaridestki näha pole see arvamus sugugi nii üheselt pooldav.
Samas on sellise küsitluse tulemus praegu olulise ideoloogilise ja poliitilise tähtsusega, mida korrutatakse juba igas uudistesaates pea tunniajaste vahedega nagu usumantrat.

MIDA ÜRITATAKSE SAAVUTADA?

Selles küsitluses on näha kindla grupi soov viia vastavusse oma poliitilised taotlused ja neid kohandada justkui rahva arvamuseks. See on sama absurdne kui lugeda 59 000 valija, peamiselt kodakondsuseta ja muulaste häältega ainuvõimu saanud Tallinna valitsust rahva tahteks.

Vaatasin huvi pärast ka Faktumi koduleheküljelt meeskonna saiti. Ausalt öeldes ei tekkinud mul usaldust nende verinoorte tüdrukuohtu küsitlejate siirates kavatsustes tegelikke tulemusi teada saada. Ei imesta kui selgub, et tegemist on Savisaare Fännklubi liikmetega. Ka üks Faktumi asutajaid Juhan Kivirähk paistab oma eetriülevaadetes silma demagoogiliselt väänatud faktide esitamisega Palo pooldajate uue integratsioonipoliitika kasuks. (26.10. Vikerraadios väidetud kesklinna kohvik, kus ei teenindatavat venelasi. Tegelikult on seal keeldutud teenindamast vene keeles.)

Huvitab mind ka see, et miks küll surutakse siinsetele muulastele jõuga Eesti kodakondsust peale justkui jõulukinki. Olen vestelnud siinsete Vene kodakondsusega vanemate venelastega nende laste asumisest elama näiteks Saksamaale. Üks isa rääkis uhkusega kuidas tema poeg õppis kohe ära saksa keele ja täitis kõik kodakondsuse nõuded. Minu küsimuse peale, et miks siis Eesti riigis seda teha ei sündinud, läks ta nägu tõsiseks ja ta eelistas pigem vaikida, et mind mitte solvata…

Ka pronksirahutustel osalesid ju enamuses Eestis sündinud ja ka Eesti kodakondsusega mitteeestlastest noored. Kas kodakondsus tegi nad lojaalsemaks?
Milleks on vaja luua nn „Trooja hobust” Eesti ühiskonnas? Julgen väita, et eesmärk on murda tülikas Euroopa väikerahvas, kes on pinnuks silmas Venemaa rolli ümberhindamisel 20. sajandi rahvusvahelises poliitikas ning inimkonnavastastes kuritegudes. Ka segab tänane Euroopa üks väiksemaid riike elava näitena oma ajaloo ja tänapäevaga Venemaalt pärit 21. sajandi Hitleri revanši Stalini valutusplaanide lõpuleviimisele Euroopas. See asjaolu häirib ka olulistel kohtadel istuvaid korrumpeerunud europoliitikuid.

Selle kodakondsuse jõuga pealesurumise taga näen teatud poliitiliste huvigruppide soovi muuta Eestile ebalojaalne elanikkond juriidiliselt korrektseks valijaskonnaks, kes hakkaks Eesti riikluse küsimustes esindama juba legaalselt pigem Vene riigi huve. See on näha juba igas riigis, kus Vene kogukond on saavutanud piisava osakaalu ühiskonnast. Näiteks Euroopa ühe suurima Vene kogukonnaga Saksamaal (4 miljonit) on tekkinud ühe mulle tuttava Saksa professori sõnul analoogne situatsioon Eestiga – süüdistused fašismis, eriõigused, suurenenud kriminogeensus jne. USAs jutustas mulle üks sealne USA kodanikust venelane teistest rahvuskaaslastest, kes vihkavad USAd ja ameeriklasi niivõrd, et ei õpi isegi inglise keelt ära ning kasutavad oma olme- ja elutarvilikes huvides ära teisi USA venelasi.

Ka on näha Keskerakonna „muret” oma valijaskonna pärast, mis on suhteliselt eakas ja valdavalt venekeelne. Pealegi on täheldatav üha avalikum huvi esindada oma emapartei Ühtse Venemaa huve.

Millist lojaalsust me ootame kodanikelt, kes on orienteeritud pigem Venemaa 21. sajandi Hitleri poolt suunatud poliitikast kui Eesti riiklikest huvidest?
On palju räägitud Vene kogukonna liidrite puudumisest. Julgen väita, et selleks ei julge Eestimaa huvides ka keegi saada. On ju teada kuidas fikseeriti ära pronksöödel osalenud Vene nimedega politseinikud. Ka satub Vene kogukonna põlu alla iga mitteeestlane, kes julgeb Eesti ja eestlaste kaitseks välja astuda. Need potentsiaalsed liidrid kardavad oma rahvuskaaslasi. Kangelased on ju vaid Sirõki, Klenski ja Linteri sugused Vene natsid.
Ka vaikitakse sellepärast, et pole ju teada, mis võib juhtuda siis kui Venemaa taas Eesti oma „embusesse” võtab. Kindel on see, et eestlastele siis ei halastata välja arvatud muidugi kollaborantidest Vene fašismile teed sillutavatele sotsioloogidele ja poliitikutele.
Ega ju venelane taha siis ise löögi alla sattuda kui tõrksate ja kangekaelsete eestlastega arveid hakatakse õiendama.

DISKRIMINEERIMINE JA VÄHEMUSED
Üks väiteid olevat ka venekeelse elanikkonna diskrimineerimine kodakondsuse nõuetega ja ka töökohtade ning ametite tagamisel.
Olles ise elanud Nõukogude Eesti tingimustes võin julgelt väita, et juba siis jagunesid töökohad peamiselt samadel alustel nagu tänagi. Venemaalt toodi muulasi ikka raskete füüsiliste tööde jaoks aga eestlased omandasid kõrgharidusega ette nähtud ametiposte majanduse, hariduse, kultuuri ja teaduse vallas.
Tõsiasi on ka see, et siia sisse toodud tööliskond ei olnud just kõrge intellektiga välja arvatud muidugi tööstuse arendamisega kaasa tulnud Nõukogude spetsialistid. Arvestades veel, et Nõukogude Liidu jaoks kuulus lihttööline eliitklassi hulka, puudus mitteeestlastel ka motivatsioon paremat haridust omandada.

Marju Lauristin ja meie marksistlikud sotsioloogiateadlased ning politoloogid on püüdnud väita ka seda, et kuritegevus olevat ka tänaste mitteeestlaste seas kõrgem selle tõttu, et puudub sotsiaalne turvalisus ja perspektiiv Eesti riigis elamiseks. Taas tuuakse seejuures käibele väide ebavõrdusest keele ja kodakondsuse baasil. Kuid ka selles „majandusvaldkonnas” olid ENSVs tulemused tugevalt venekeelse elanikkonna kasuks, nii varguste, röövimiste, tapmiste kui ka prostitutsiooni vallas.
Alles praeguse Eesti Vabariigi tingimustes on mitmed ohtlikud piirkonnad kuhu reeglina eestlane üldse oma jalga ei tihanud tõsta, turvalisemaks muutunud. Näiteks Kopli.

Rääkides aga venelastest kui vähemusrahvusest Eestis, ei tea ma küll suuremat mulli ja demagoogiarelva kui see. Euroopa Liidu tingimustes on juba kogu ELi peale venelasi oma 10 miljonit, neist ainuüksi Saksamaal 4 miljonit. Terve Baltikumi peale võib neid olla isegi sama palju kui eestlasi. Naabruses on sellel rahval emamaa, mis saadab Eesti meediaeetrisse kümneid venekeelseid telekanaleid, millede rikkuse ja toreduse kõrval Eesti kolm pidevas rahapuuduses kiratsevat telejaama mõjuvad lausa koomilisena. Sama raadiojaamade ja kirjutava meedia-kirjanduse puhul.
Ometi püüavad miskipärast russifitseerimise apologeedid kuulutada vene keelele diskrimineeritava staatust.

Seega tahan väita, et Eesti riiki ei muuda turvalisemaks mitteeestlastele kodakondsuse kinkimine ja vene keelele üha enam eristaatuse tagamine. See on tupiktee Eesti omariiklusele, mis on ainsaks koduks eestikeelsele kultuurile, haridusele ja elustiilile.
Kogu meie vabaduste ja demokraatia võimaluste juures võiksid ikkagi mõned Eesti rahva teadvust ja meelsust mõjutada püüdvad ametnikud, teadlased ja poliitikud rohkem mõelda meie rahva tegelikele väärtustele ja õigusele olemasolule.

Avaldatud Delfis 08.11.2007 "Kiri: Igale vastsündinule kodakondsus? Ei!"
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=17366159

PRESSIVAENLASTEST JA SÕPRADEST

Oma arvamuse alguses tahan kohe ära mainida, et ma ei ole Reformierakonna valija ega ka isegi eriline pooldaja. Pooldan küll aga tänast koalitsioonivalitsust kui jätkusuutlikku ja elutervet poliitiliselt Eesti riiki edasiviivat jõudu.

Pressivaenlase-sõbra järjekordne valimine on vähemalt minu jaoks küll veelkordseks tõendiks, et Eesti pressis on toimunud kummalised nihked usaldusväärsuse vähenemise suunas. Kui see aga on seostatav veel puutinlaste võiduga Venemaa hääletamistel, millest kohe uut jõudu ja indu Keskerakondlasest Savisaare gööbels Evelyn Sepp sai, siis on asi küll kurjast.

Nagu väliseestlasi ja paljusid minu tuttavaid, ka üsna poliitikakaugeid, pani ka mind üllatama Eesti Ajalehtede Liidu otsus pressisõbrast ja pressivaenlasest.
Mõtlesin taas tagasi paljudele loetud kirjutistele nii vene- kui eestikeelses meedias, mis on hämmastanud diletantluse ja võhiklikkusega ning isegi vajalike baasteadmiste puudumisega ühiskonnale olulistes ja elulistes küsimustes.
Näiteks üsna mitmed Kristel Parise kirjutised, mille tõttu kord USAs ei saanud ma isegi EPLOsse sisse (põhjuseks Parise artikkel „Heil Hitler Ansip!”) või Komsomolskaja Pravdas kirjatükk Eesti sõduri võimalikust marssimisest Moskva Punasel Väljakul.
Õlgu on pannud kehitama ja kukalt sügama aga mitmed aprillirahutusi käsitlevad kirjatükid kirjutavas ja ka rääkivas meedias.

Rääkiva meedia puhul ongi just kummastav, millise kergusega pressisõbraks kuulutatud sotsioloog lihtsalt valetab oma Vikerraadio reedestes ülevaadetes, väänab tõde ega saa pihta Eestis elavate elanikkonna gruppide sisulistele ja olemuslikele probleemidele. Erilise naudinguga surgib Juhan Kivirähk aga eestlaste tundeid ja mälestusi halvustades. Asutatud Faktum-Ariko küsitluste tulemused võiks aga liigitada kuhugi rahvahuumori valdkonda.
Täna on ta aga pressisõber just pronksirahutustele antud hinnangutes, mille eest ilmselt nii mõneski kõrgkoolis oleks hindeks „mitterahuldav” pandud just faktivigade ja vaenulikkuse pärast riigi ja selle põhirahvuse vastu.
Sama seltskond laseb aga järjest ja sihikindlalt kummalisi käsitlusi teaduslike analüüside pähe nii kirjutavasse kui rääkivasse-näitavasse meediasse.
Hiljuti tuli Ivi Proos Vikerraadios lagedale isegi versiooniga nagu oleks Jüri Liim tahtnud enesetaputerroristina õhku lasta 9. mail pronkspuuslikku kummardama tulnud lapsed ja vanurid. Et see olevat olnud üks põhjuseid, miks too kuju ära koristati sõjaväekalmistule…
Tule taevas appi!!! Tahaks siinkohal hüüda….
Jääb vaid oodata, millal Ivi Proosile või Rein Ruutsoole pressisõbra tiitel antakse.

Pressivaenlaseks kuulutatakse aga miskipärast poliitik, kes igal võimalusel annab intervjuusid küll TVle, raadiole või trükimeediale, olgu siis vene, inglise või eesti keeles.
Ei ole ma veel kuulnud, et Ansip oleks keeldunud vastamast või ajakirjandust halvustanud või mingit teemat keelanud. Kui Ansip püüaks nüüd oma oponentide suud kinni panna või summutada mingit tema suhtes toimivat diskussiooni, ei räägiks oma propagandistlikku valet raadios ja ajalehtedes ei Kivirähk ega loeks-kuuleks pea iga päev tema peamise rivaali Edgar Savisaare kohta isegi tema kepikõnni harrastustest.

Samas ülbavad lausa avalikult ajakirjanikega JOKK-poliitikat tegevad ja lausa KAPO uurimise all olevad poliitikud süüdistades pea igal võimalusel meediat poliitilises kallutatuses ja tendentslikkuses. Miskipärast ei ole ma seda kuulnud aga just pressivaenlase Ansipi suust.

Võiks ja ehk tulekski peaministril kohati resoluutsemalt käituda venekeelsele elanikkonnale suunatava väärinfo osas, mis tuleb lisaks Vene enda propagandaveskitele ka veel kohalikust venekeelsest meediast. Kuid nagu näha, ei tee tänane valitsus elementaarset katsetki ümber lükata kogu seda tema pihta suunatud valede laviini.
Ja siin ma küll heidaks valitsusele ette näivalt soovimatust venekeelsele elanikkonnale anda adekvaatset informatsiooni kuid selle asemel üha enam maad andes Eesti-vaenulikele tegelastele.

EALL liikmeid on tervelt 43 väljaannet. Neist 12 ehk 28% on suunatud venekeelsele elanikkonnale ning üllitatavad vene keeles.
Kes ikkagi valis ja otsustas pressisõprade või –vaenlaste üle?
Või on tegemist sellise psühholoogilise fenomeniga, et kui suuremas seltskonnas on sees 4 – 5 vene keelt kõnelevat isikut, siis varsti räägivad kõik vene keeles…
Ma küll ei arva, et vaid venekeelne meedia selliseid otsuseid langetab kuid arvestades meie tänase meedia kalduvust toetada moodsaid euroopalikke trende pseudohumanismi ja sallivuse diktatuuri suhtes, siis pole imestada, et rahvuslus, perekesksus, patriotism ja moraal paariateks ja paranähtusteks kuulutatakse. Nii ka sirge selgrooga riigimehed ei pälvi meedia poolehoidu, kes pigem mõnda „luukere kapis” kolistaks.

Sestap ka äraspidised hinnangud või nende puudumine ajakirjanduses tihtilugu tegelikele tegijatele või nende oponentidele. Olen korduvalt imestanud kuidas äramärkimist ja kajastamist leiab mõne „prominendi” poeskäik või kepikõnd või autoost kuid huvi puudub pressil inimeste vastu, kes on Eestit esindanud-esindavad rahvusvahelisel tasandil ning äramärkimist ja tunnustust hoopis sealses meedias leiavad. Eesti ajakirjanike huvi äratavad tihtilugu ka hoopis võõrsil toimetavad Eesti päritolu kurjategijad ja seaduslikud vargad, millest jääb mulje, et eestlased seal kandis ainult pättust tegemas käivadki ega väärikski nagu Schengeni viisaruumi.

Pärast niiiii meediavaenulikku kirjatükki olen nõus vabatahtlikult hakkama uueks meediavaenlaseks!

PS: Auhinna võib EALL ja Toomas Leito endale jätta!

Avaldatud 10.12.2007 Delfis pealkirja "Kiri: Press tegi ülekohtuselt Ansipist vaenlase" all
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=17663878