/---Mis kommunistliku aja igand-mania see riiklike autasude, aukodanike ja elutöö preemiate kergekäeline jagamine on? Kui keegi on tõeliselt eesti riigile või rahvale erakorralisi teenuseid sooritanud, saaks ma sellest kuidagit viisi aru, aga lihtsalt oma elukutse alal töötamise eest midagi saada, sest riik tahab iga hinna eest aumärke ja 'üleliigset' maksumaksjate raha välja jägada, ei ole minu arvates õige.---/
Siin see point ongi, millega on hr Grüneril väliseestlasena raske leppida ja aru saada.
Eesti elab praegu postsovjetlikus endiste aparatšikute poolt juhitavas ja kujundatavas ühiskonnas. Tänased liidrid jätkavad samade standardite järgi nagu omalgi ajal kusjuures nad peavadki seda oskuseks õieti elada ja toimetada. Olen mõne sellisega vestelnudki ja reeglina lähevad nad väga kurjaks kui mainid Eestit kui postsovjetlikku ühiskonda ja endiste võimutsemist. Kuna nad on elanud üle sovjetiaja ning nüüd on õnnestunud perifeeriasse suruda ka Eesti Vabariigi tõelised taastajad, siis puht edevusest nad üksteisele neid ordeneid rinda riputavadki. Ka nõukaajal kujunes sellest omamoodi kollektsioneerimine. Sestap ka Ingrid Rüütel nii kuri on, et Arnoldit ei tunnustatud ühe puuduva kulinaga veel sinna Lenini ordenite kõrvale.
Ma küll ei tea, millal see jama ükskord lõpeb ja kas ta lõpeb. Aga uut põlvkonda samas vaimus kasvatatakse juba peale. Olen küll ja küll kohanud noori mehi, kes veel iseseisvumise aegu käisid tatise ninaga ringi kuid täna peavad ENSV kombel õigeks pististe andmist, käsi-peseb-kätt asjaajamist, üüratut bürokraatiat jne. Parteipuhveti on nüüd asendanud aga erisoodustused kuluhüvitiste nime all ning võimalus maksumaksja kulul teha nö "koolitusturismi" ja ametialaseid lähetusi.
Mina, kes ma ka nõukasüsteemi varjukülgedega kokku olen puutunud üsna lähedalt, võin kinnitada, et muutunud on vähe kui mitte arvestada Euroopaga lõimumisel saavutatud majanduslikku edu. Aga seegi tugineb peamiselt minu meelest omaaegse Mart Laari loodud majandussüsteemi alustega, millel me ratsutame tänaseni.
Kuigi see minu jutt tundub äraleierdatud mantrana "platsipuhastamisest", siis paraku mind isiklikult küll häirib see deja vu efekt ENSVst. Mis hullem, tundub, et see on külge hakanud ka mõnedele omaaegsetele dissidentidele, kes ka nüüd mammonale ligemale saades selles nagu midagi halba ei näegi. Isiklikuks pole mõtet minna, sest las ikka igaüks vaatab esmalt ise peeglisse ja mõtleb oma elu ja suhtumiste üle järele.
Lihtsaks tõestuseks minu väitele olgu või see, et enamuse valijate huve esindavad kaks enim mandaate saanud erakonda, mille liidrid vaid ekskommaritest aparatšikutele tuginevadki. Sestap nad ka aegajalt teineteist leiavad ja samas jälle konkurentidena halastamatult kaklevad.
--
Aivar Koitla
akoitla@gmail.com
era: (+372)52 31 224
ameti: (+372)56 216 676
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar