PRESSIVAENLASTEST JA SÕPRADEST

Oma arvamuse alguses tahan kohe ära mainida, et ma ei ole Reformierakonna valija ega ka isegi eriline pooldaja. Pooldan küll aga tänast koalitsioonivalitsust kui jätkusuutlikku ja elutervet poliitiliselt Eesti riiki edasiviivat jõudu.

Pressivaenlase-sõbra järjekordne valimine on vähemalt minu jaoks küll veelkordseks tõendiks, et Eesti pressis on toimunud kummalised nihked usaldusväärsuse vähenemise suunas. Kui see aga on seostatav veel puutinlaste võiduga Venemaa hääletamistel, millest kohe uut jõudu ja indu Keskerakondlasest Savisaare gööbels Evelyn Sepp sai, siis on asi küll kurjast.

Nagu väliseestlasi ja paljusid minu tuttavaid, ka üsna poliitikakaugeid, pani ka mind üllatama Eesti Ajalehtede Liidu otsus pressisõbrast ja pressivaenlasest.
Mõtlesin taas tagasi paljudele loetud kirjutistele nii vene- kui eestikeelses meedias, mis on hämmastanud diletantluse ja võhiklikkusega ning isegi vajalike baasteadmiste puudumisega ühiskonnale olulistes ja elulistes küsimustes.
Näiteks üsna mitmed Kristel Parise kirjutised, mille tõttu kord USAs ei saanud ma isegi EPLOsse sisse (põhjuseks Parise artikkel „Heil Hitler Ansip!”) või Komsomolskaja Pravdas kirjatükk Eesti sõduri võimalikust marssimisest Moskva Punasel Väljakul.
Õlgu on pannud kehitama ja kukalt sügama aga mitmed aprillirahutusi käsitlevad kirjatükid kirjutavas ja ka rääkivas meedias.

Rääkiva meedia puhul ongi just kummastav, millise kergusega pressisõbraks kuulutatud sotsioloog lihtsalt valetab oma Vikerraadio reedestes ülevaadetes, väänab tõde ega saa pihta Eestis elavate elanikkonna gruppide sisulistele ja olemuslikele probleemidele. Erilise naudinguga surgib Juhan Kivirähk aga eestlaste tundeid ja mälestusi halvustades. Asutatud Faktum-Ariko küsitluste tulemused võiks aga liigitada kuhugi rahvahuumori valdkonda.
Täna on ta aga pressisõber just pronksirahutustele antud hinnangutes, mille eest ilmselt nii mõneski kõrgkoolis oleks hindeks „mitterahuldav” pandud just faktivigade ja vaenulikkuse pärast riigi ja selle põhirahvuse vastu.
Sama seltskond laseb aga järjest ja sihikindlalt kummalisi käsitlusi teaduslike analüüside pähe nii kirjutavasse kui rääkivasse-näitavasse meediasse.
Hiljuti tuli Ivi Proos Vikerraadios lagedale isegi versiooniga nagu oleks Jüri Liim tahtnud enesetaputerroristina õhku lasta 9. mail pronkspuuslikku kummardama tulnud lapsed ja vanurid. Et see olevat olnud üks põhjuseid, miks too kuju ära koristati sõjaväekalmistule…
Tule taevas appi!!! Tahaks siinkohal hüüda….
Jääb vaid oodata, millal Ivi Proosile või Rein Ruutsoole pressisõbra tiitel antakse.

Pressivaenlaseks kuulutatakse aga miskipärast poliitik, kes igal võimalusel annab intervjuusid küll TVle, raadiole või trükimeediale, olgu siis vene, inglise või eesti keeles.
Ei ole ma veel kuulnud, et Ansip oleks keeldunud vastamast või ajakirjandust halvustanud või mingit teemat keelanud. Kui Ansip püüaks nüüd oma oponentide suud kinni panna või summutada mingit tema suhtes toimivat diskussiooni, ei räägiks oma propagandistlikku valet raadios ja ajalehtedes ei Kivirähk ega loeks-kuuleks pea iga päev tema peamise rivaali Edgar Savisaare kohta isegi tema kepikõnni harrastustest.

Samas ülbavad lausa avalikult ajakirjanikega JOKK-poliitikat tegevad ja lausa KAPO uurimise all olevad poliitikud süüdistades pea igal võimalusel meediat poliitilises kallutatuses ja tendentslikkuses. Miskipärast ei ole ma seda kuulnud aga just pressivaenlase Ansipi suust.

Võiks ja ehk tulekski peaministril kohati resoluutsemalt käituda venekeelsele elanikkonnale suunatava väärinfo osas, mis tuleb lisaks Vene enda propagandaveskitele ka veel kohalikust venekeelsest meediast. Kuid nagu näha, ei tee tänane valitsus elementaarset katsetki ümber lükata kogu seda tema pihta suunatud valede laviini.
Ja siin ma küll heidaks valitsusele ette näivalt soovimatust venekeelsele elanikkonnale anda adekvaatset informatsiooni kuid selle asemel üha enam maad andes Eesti-vaenulikele tegelastele.

EALL liikmeid on tervelt 43 väljaannet. Neist 12 ehk 28% on suunatud venekeelsele elanikkonnale ning üllitatavad vene keeles.
Kes ikkagi valis ja otsustas pressisõprade või –vaenlaste üle?
Või on tegemist sellise psühholoogilise fenomeniga, et kui suuremas seltskonnas on sees 4 – 5 vene keelt kõnelevat isikut, siis varsti räägivad kõik vene keeles…
Ma küll ei arva, et vaid venekeelne meedia selliseid otsuseid langetab kuid arvestades meie tänase meedia kalduvust toetada moodsaid euroopalikke trende pseudohumanismi ja sallivuse diktatuuri suhtes, siis pole imestada, et rahvuslus, perekesksus, patriotism ja moraal paariateks ja paranähtusteks kuulutatakse. Nii ka sirge selgrooga riigimehed ei pälvi meedia poolehoidu, kes pigem mõnda „luukere kapis” kolistaks.

Sestap ka äraspidised hinnangud või nende puudumine ajakirjanduses tihtilugu tegelikele tegijatele või nende oponentidele. Olen korduvalt imestanud kuidas äramärkimist ja kajastamist leiab mõne „prominendi” poeskäik või kepikõnd või autoost kuid huvi puudub pressil inimeste vastu, kes on Eestit esindanud-esindavad rahvusvahelisel tasandil ning äramärkimist ja tunnustust hoopis sealses meedias leiavad. Eesti ajakirjanike huvi äratavad tihtilugu ka hoopis võõrsil toimetavad Eesti päritolu kurjategijad ja seaduslikud vargad, millest jääb mulje, et eestlased seal kandis ainult pättust tegemas käivadki ega väärikski nagu Schengeni viisaruumi.

Pärast niiiii meediavaenulikku kirjatükki olen nõus vabatahtlikult hakkama uueks meediavaenlaseks!

PS: Auhinna võib EALL ja Toomas Leito endale jätta!

Avaldatud 10.12.2007 Delfis pealkirja "Kiri: Press tegi ülekohtuselt Ansipist vaenlase" all
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=17663878