22 veebruar, 2008

Langutamine sõnavabaduse kallal

On tõsiasi, et minu usaldust ajakirjanduse vastu on tugevasti kõigutanud põhjendused pressisõbra-vaenlase tiitli ja EALL aastapreemia määramise osas valvefeministile ning „Öise Vahtkonna” ühele ideoloogile. Mõlemad ei vääriks minu meelest Eesti riigi ja rahva jätkusuutlikkuse mõrandamise pärast tunnustust. Aga olgu kuidas siis on meie kadakaeuroopaliku arusaamaga inimelust ja –väärikusest. Eks seegi ole osa vabast arvamusest demokraatlikus ühiskonnas.


Hoopis murelikumaks teevad justiitsministri katsed hakata kontrollima avaliku meedia kommentaariumi ning juriidilise süütuse presumptsiooni käsitlemine stiilis „Ne poiman, ne vor!”

See viimane käsitlus leiab üha enam toonitamist just ajakirjandusliku lekitamise pärast igat masti pättide sigadustest.

Justiitsminister unustab justkui ära, et ka ajakirjanikke ja meedia väljaandeid on võimalik laimu ja valeinformatsiooni pärast vastutusele võtta.

Tundub, et oleme liikumas olukorra suunas, mil rääkida ei tohi enam ühestki sigadusest enne kui kohus pole oma otsust langetanud. Samas aga näitab kohtupraktika tavakodanikule oma täielikku abitust, korrumpeeritust ja saamatust süüdimõistvate otsuste langetamisel. Kas oskab keegi nimetada kasvõi ühtki süüdimõistvat otsust mõne suurekaliibrilise tegelase ebaseaduslike tegude osas?

Ometigi teavad inimesed omavahelgi jagada kogemusi poliitikute ja ametnike sigadustest ja seaduserikkumistest, mis on kujunenud lausa avalikuks saladuseks. Aga „seaduslikud vargad” viitavad rahumeeli õigeksmõistvale kohtuotsusele või kuriteo aegumisele süüdistuse puudumise pärast. Tulemusena jätkatakse oma tegevust veelgi rafineeritumalt ja ülbemalt lausa teineteisele aumärke rinda riputades.

On saanud üsna tavapäraseks, et suurte miljonite liigutajad ostavad endid suurte rahade ja professionaalsete advokaatidega õigeks. Aga keegi väikesepalgaline politseiametnik peab oma väikesele palgale õigusrikkujalt lisaks küsitud viiesajase eest vahelejäämise korral loobuma ametist ja saama ka ühiskondlikuks häbiplekiks.

Õigusriigi seisukohalt on selline olukord masendav.

On isegi avalik saladus, et kui astud „õigesse” erakonda, ei pea enam haridust omandama ega ka seadust kartma, sest kõik saab siis olema JOKK. Ole vaid ustav parteisõdur ning tee seda, mida suur juht käsib.

Nõnda tundub liiva jooksvat ka maadevahetuse äri ja ilmselt vilistab avalikkuse õiglustunde peale ka Keskerakond pärast ärimeeste Heldur Undi ja Richard Siku tegevuse tagamaade avalikustamist. Viimase loo puhul julgen küll kahelda, et 21.02. Soome YLE 2 ajakirjanikud poliitiliselt kuidagi kallutatud oleksid näidates bordelliärimeeste tihedat seotust Tallinna linnapeaga.

Just Eesti õigusruumi nõrkus ja lihtsameelsus võimaldab seaduserikkujatest ametnikel ikka ja jälle samu ämbreid kolistada. Näiteks Pärnu LV ametnik Enno Tammekivi on taas süüdistuse all samades tegudes, mille pärast ta vallandati Paide Linnavalitsusest. Tekib vaid küsimus, et milline linnavalitsus saab Tammekivi uueks töökohaks. Ilmselt aga kui oleks Tammekivil piisavalt raha, peaks nii mõnigi meediaväljaanne hoopis laimu pärast vabandama ning maksumaksja kulul hüvitataks veel tekitatud „moraalne” kahju ka.

Tunnen tõsist muret, et kui Keskerakond ja Reformierakond peaks taas valitsusliidu suhtes käed lööma, saab avalikkus taas tõsise löögi usalduses õiguse ja õigluse pihta. Tõenäoliselt kaugeneb valitsus rahvast veelgi, sest tegemist on kõige enam JOKK-ivate ning sõnavabadust summutada püüdvate erakondadega.

Uuriv ajakirjandus just eelkõige Eesti Ekspressi ja ETV „Pealtnägija” näol on aidanud veel üleval hoida rahva usku mingissegi õiglusesse. Kui aga ka seal peaksid hakkama kõlama ülistusoodid ja kiidulaul sigaduste katteks nagu planeeritavas Tallinna digiTVs, on asjad küll õiglusega hullusti.

Ka interneti kommentaariumid on ju tegelikult aidanud avada nii mõndagi, mida ametlikult avalikkuse ette tuua ei taheta. Seal ilmuv sõim ja laim on tihti sihilik, millele küll tõsist tähelepanu osutada ei tuleks. Kui ka seda hakata nüüd seadusega rangelt reguleerima, tuleks ka Eestis ilmuvad venekeelsed väljaanded ja Kesknädal kinni panna.

Seega, toetan igati kõige laiemat sõnavabadust kuid loomulikult on vaja luua mehhanismid ka väljaöeldu eest vastutamise jaoks.

Kommentaare ei ole: