Eesti poliitiline maastik on oma olemuselt troostitu ja ilma sisulise arengujõuta. Suur põhjus selleks on valija ehk kodaniku madal poliitiline haritus ja võimekus oma huvide eest seista. Kas rehmatakse käega, et minust-ei-sõltu-midagi või ...minnakse soolapuhujate (Kivirähk, Toomla, parteide propagandistid, küsitlusfirmad) fantaasia õnge. Oma roll on siin ka sügavalt Eesti inimeses sees istuv sovjeedi mõttelaad, mis on omandatud ENSV-st kaasa saadud hariduse ja elulaadiga. Selle mentaliteedi tugevamad kandjad reguleerivad aga riigimehhanisme ning mõjutavad meediat.
Poliitilise harituse hea näide on hulk tegelasi nii Reformis kui IRL-is, kes oma arust on parempoolse , mõned isegi lausa konservatiivse, maailmavaate esindajad kuid arusaam riigist on klassikaline sotside nägemus "paksust" igale poole oma nina toppivast riigist või ka sotsiaalse võrdsuse tagamine riigi tasandil ressursside ümberjagamisega.
Näiteks IRL "konservatiivne hoolivus" ei erine palju sotside arusaamast võrdsuse tagamisest ühiskonnas.
Reform esindab sisuliselt ENSV aegset pragmaatikutest karjeristide seltskonda, kes komparteis nägid isikliku karjääri ja heaolu allikat. Komideoloogia oli lihtsalt tülikas kõrvalprodukt, mille abil pidi oma eesmärke siluma libedamaks. Samamoodi nagu ka kesk on nad alati valmis ideid vahetama ja retoorikat muutma....
Keskerakond on lihtsalt "vanu häid" ENSV aegu taga igatsev huvirühm, kes esindab universaalset NL sovjeetide seltskonda, mis oli harjunud riigi kulul elama.
Kokku on KeRe kui kahe peaga Vene tsaarikotkas, mille üks pea vaatab Lääne poole, teine aga Moskva poole.
IRL on üldse segane moodustis, milles RP pool püüab kopeerida Reffi (majandus) ja ka keski (muulaste ja Venemaa teema) liini. Ka pole RP aru saanud, mida tähendavad isamaaliitlaste jaoks konservatiivsed ja traditsioonilised püsiväärtused (näit Indrikuse artikkel EPL). Paraku on keski ja reffi segment täis ning sellele alale trügimiseks peaks hoopis kas ühe või teisega liituma. Isamaaliidu pool üritab ja loodab selles äpardunud abielus ikka veel midagi päästa. Üks nende juhte ütles, et püüavad RP omad nurka suruda kuna neil pole refi ja keski alale lööki ja jäävat ainult Isamaaliidu rahvuslik-konservatiivne valdkond. Kuid kui RP ikka üritab IL-i lollitada ja nurka suruda, siis löövad pärast valimisi lahku.... Ülimalt naiivne ja rumal heauskne lootus!!! Eks näis, millised need nimekirjad tulevad....
Indrek Tarandi efektist pole mõtet rääkida, sest see oli peavoolu parteide kaval lüke rahulolematute häälte püüdmiseks, kes poleks nende eest hääli andnud. Kas keegi on kuulnud või teab Tarandi mingeid maailmavaatelisi või programmilisi seisukohti? Mina ei tea ega pole ka kuulnud. See "mina ei ole part!" ei ole poliitika....
Eelmistel RK valimistel täitsid seda rolli rohelised.
Võimalik, et seda üritatakse ka nüüd nendel RK valimistel teha kui mingi oht peaks silmapiiril terendama nagu EP valimistel oli Martin Helme....
Uut jõudu kardetakse ja ei lasta tulla esile eriti kui see pole kontrollitav peavoolu poliitikute poolt. Kuigi ka ajakirjanikud ja ka siin teie räägite uue jõu vajadusest, tehakse kõik, et neid kõrvale trügida... Rahva meeleheaks aga kedratakse ikka ja jälle uue jõu vajadusest (Valner "Rahva teenrites")
Näiteks väga asjalik EKD-ERL pöördumine õiguskantsleri poole valimiskautsjoni osas peideti väga ruttu arhiividesse, et debatti tekkida ei saaks.... Nende puhul on ka "probleem" suhteliselt puhas eetiline ja moraalne renomee, mis pole peavoolu liinile meeltmööda ning võib tekitada ebamugavust
28 august, 2010
20 märts, 2010
Demagoogiast, mõistetest ja nende tegelikust tähendusest
Lugesin uudist „Sirõkki ei lastud Riiga leegionäridepäevaks propagandat tegema“ ning kui sain teada, et Lätis tegutseb mingi Läti Antifašistlik komitee (LAK), kellele ei meeldi, et Vene uusnatside üht aktivisti Sirõkki ei lasta Lätti tegema „antifašistlikku“ propagandat, jäin mõtlema nende kõvade terminite sisulise tähenduse üle.
„Fašism ( itaalia keeles fascismo ) on poliitiline ideoloogia, mis taotleb rahvuslikele, kultuurilistele ja rassilistele tunnustele tugineva, ühe isiku juhtimise all olevat sõjaliselt tugeva riigi loomist. Algses ja kitsamas tähenduses on see autoritaarne liikumine ja ideoloogia, mis valitses Itaalias 1922 -1943 Benito Mussolini juhtimisel. Seda nimetust on erineval alusel laiendatud ka rahvussotsialismile ning teistele sarnastele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks on omane eelkõige Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna Jossif Stalin ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja käskis seetõttu neid nimetada fašistideks.“ (Vikipeedia)
Nagu sellest selgitusest selgub, on säärasele ideoloogiale täna kõige lähemal Venemaa.
Ma ei ole kunagi kuulnud, lugenud ega näinud, et eestlased või lätlased oleksid tahtnud luua „sõjaliselt tugevat riiki“, mis sarnaselt Hitlerile omaksid mingeid territoriaalseid või muid pretensioone oma naaberriikidele. Eesti ja Läti on läbi ajaloo võidelnud ainult iseolemise ning oma kultuuri ja keele säilimise eest. Küll aga on pidevalt tüli venelastel oma naabritega Aasiast Skandinaaviani.
Või on ehk eestlastel või lätlastel olnud soov Moskvas läti või vene keeles rääkida?! Ei, me tahaks omal maal saada kasvõi arstiabigi oma emakeeles!
Kõik me teame, et selles Läti ja Eesti Kremli aktivistide tegevuses pole midagi pistmist antifašismiga. Kes vähegi on ajalugu püüdnud erapooletult uurida, näeb, et Hitleri-Saksamaa ja Stalini-Venemaa olid kaks sisuliselt lähedase ideoloogiaga diktatuurirežiimi. Mõneti rafineeritum ja lihvitum oli isegi stalinism, mille rüppes koolitati välja 20. sajandi 20-30-ndatel esimesed tulevased Luftwaffe õhuässad ja legendaarsed tankikomandörid nagu Rommel (Kukust Hardo Aasmäe Raadioentsüklopeedia). Saksa koonduslaagrite süsteem kujunes välja Gulagi eeskujul, millele lisati vaid juurde saksalikku ratsionaalsust ja rafineeritust.
Polnud ju mingi ime kui seni salaja vastastikust koostööd teinud režiimid 1939.a. käed lõid ning esimesi võite ühise paraadiga Brestis tähistasid. Kes siis on Venemaa mõistes „antifašist“? Tegemist on Kremlimeelsete russofašistliku ideoloogia kandjatega, kes sõdivad kogu hingest Nõukogude Venemaa poolt sooritatud massimõrvade, okupatsioonide, vallutuste, vägistamiste, rahvaste ja riikide hävitamise, inimsuse vastaste kuritegude õigustamise eest ja väikerahvaste vabadusliikumiste vastu. Nn „antifašistid“ teevad kõik selleks, et varjata stalinistlikke kuritegusid ning õigustada Ida-Euroopa riikide okupeerimist ning Venemaa imperiaalseid ambitsioone. Ajaloolise tõe ja Nõukogude Liidu kuritegude väljatoomist nimetavad nad aga „ajaloo võltsimiseks“.
Hakakem ikkagi rääkima asjadest ja sündmustest nende õigete nimedega, et ka meie kasvavat noorsugu hoida harituse ja teadmiste teel.
Probleem ongi ju selles, et taoline äraspidine propagandistlik terminoloogia tekitab segadust ajaloo ja poliitika mõistmisel. Linnar Priimägi on maininud, et näiteks „pronkssõdur“ on eestivenelaste identiteedi kandja ja pühakuju. Ometi mõistab iga haritud ja südamlik inimene, et okupatsioonide, massimõrvade, vallutuste, ülekohtu ja vägivalla sümbol ei saa olla inimesele pühaks identiteediks. Säärased „pühadused“ saavad sünnitada vaid uusi ohvreid ja uut vägivalda, mida me oleme juba ka näinud.
Ka meie poliitikute seas on märgata järeleandlikkust ja leppimist asjaoluga, et osa Eesti elanikkonnast kiidab heaks Eesti riigi hävitamist ning kohati lausa avalikult nii internetis kui ka tavasuhtluses kutsuvad üles eestlaste vastasele vägivallale rahvustevahelisi konflikte provotseerides („Reporter“-„Hjazjajeva vernulis!“). Kohalikel valimistel rahvusgruppide vahelise vaenu õhutamise najal enesele valimispropagandat teinud Keskerakonda nimetasid aga meie politoloogid oskuslikuks ja professionaalseks valimiste võitjaks. Seda olukorras, mil seda Kremli Ühtse Venemaa Eesti filiaali on raske isegi erakonnaks nimetada! Kus küll on amoraalsuse piirid! Millist riiki ja rahvast sellise suhtumisega me üles ehitada-kasvatada tahame?!
Olen ikka ja jälle imetlenud USA poliitikute, peaasjalikult küll vabariiklikust tiivast, kõnesid ja väljenduslaadi. Räägitakse suurtest asjadest lihtsalt ja igale tavakodanikule arusaadavas keeles ilma keerutamata. Paraku on ka nüüd Obama ajal USA poliitikute kõned muutunud poliitkorrektseks sõnamulinaks, millega rahva ajusid pesta püütakse. USA Kongressi Esindajate Koja esimees Nancy Pelosi on omandanud ses suhtes lausa legendaarse demagoogi kuulsuse juba.
Kas on ehk meilgi Eestis nõukaaja taak niivõrd suur, et peamegi poliitiku kõnemaneeriks ja väljenduslaadiks naerulsui rahvale näkku valetamist ja terminitega manipuleerimist?
Isegi Aarne Rannamäe oli sunnitud 13.03. Vikerraadio „Rahva teenrites“ möönma Mart Laari antud intervjuu peale Aktuaalses Kaameras, et kas tõesti poliitikud arvavad, et ajakirjanikud ei näe ega kuule midagi ega suhtle inimestega....
Liiga iseenesestmõistetavaks on muutunud avalik hämamine, valetamine, keerutamine ja vassimine. Aga sellisele riigile pöörab varsti rahvas selja.
„Fašism ( itaalia keeles fascismo ) on poliitiline ideoloogia, mis taotleb rahvuslikele, kultuurilistele ja rassilistele tunnustele tugineva, ühe isiku juhtimise all olevat sõjaliselt tugeva riigi loomist. Algses ja kitsamas tähenduses on see autoritaarne liikumine ja ideoloogia, mis valitses Itaalias 1922 -1943 Benito Mussolini juhtimisel. Seda nimetust on erineval alusel laiendatud ka rahvussotsialismile ning teistele sarnastele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks on omane eelkõige Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna Jossif Stalin ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja käskis seetõttu neid nimetada fašistideks.“ (Vikipeedia)
Nagu sellest selgitusest selgub, on säärasele ideoloogiale täna kõige lähemal Venemaa.
Ma ei ole kunagi kuulnud, lugenud ega näinud, et eestlased või lätlased oleksid tahtnud luua „sõjaliselt tugevat riiki“, mis sarnaselt Hitlerile omaksid mingeid territoriaalseid või muid pretensioone oma naaberriikidele. Eesti ja Läti on läbi ajaloo võidelnud ainult iseolemise ning oma kultuuri ja keele säilimise eest. Küll aga on pidevalt tüli venelastel oma naabritega Aasiast Skandinaaviani.
Või on ehk eestlastel või lätlastel olnud soov Moskvas läti või vene keeles rääkida?! Ei, me tahaks omal maal saada kasvõi arstiabigi oma emakeeles!
Kõik me teame, et selles Läti ja Eesti Kremli aktivistide tegevuses pole midagi pistmist antifašismiga. Kes vähegi on ajalugu püüdnud erapooletult uurida, näeb, et Hitleri-Saksamaa ja Stalini-Venemaa olid kaks sisuliselt lähedase ideoloogiaga diktatuurirežiimi. Mõneti rafineeritum ja lihvitum oli isegi stalinism, mille rüppes koolitati välja 20. sajandi 20-30-ndatel esimesed tulevased Luftwaffe õhuässad ja legendaarsed tankikomandörid nagu Rommel (Kukust Hardo Aasmäe Raadioentsüklopeedia). Saksa koonduslaagrite süsteem kujunes välja Gulagi eeskujul, millele lisati vaid juurde saksalikku ratsionaalsust ja rafineeritust.
Polnud ju mingi ime kui seni salaja vastastikust koostööd teinud režiimid 1939.a. käed lõid ning esimesi võite ühise paraadiga Brestis tähistasid. Kes siis on Venemaa mõistes „antifašist“? Tegemist on Kremlimeelsete russofašistliku ideoloogia kandjatega, kes sõdivad kogu hingest Nõukogude Venemaa poolt sooritatud massimõrvade, okupatsioonide, vallutuste, vägistamiste, rahvaste ja riikide hävitamise, inimsuse vastaste kuritegude õigustamise eest ja väikerahvaste vabadusliikumiste vastu. Nn „antifašistid“ teevad kõik selleks, et varjata stalinistlikke kuritegusid ning õigustada Ida-Euroopa riikide okupeerimist ning Venemaa imperiaalseid ambitsioone. Ajaloolise tõe ja Nõukogude Liidu kuritegude väljatoomist nimetavad nad aga „ajaloo võltsimiseks“.
Hakakem ikkagi rääkima asjadest ja sündmustest nende õigete nimedega, et ka meie kasvavat noorsugu hoida harituse ja teadmiste teel.
Probleem ongi ju selles, et taoline äraspidine propagandistlik terminoloogia tekitab segadust ajaloo ja poliitika mõistmisel. Linnar Priimägi on maininud, et näiteks „pronkssõdur“ on eestivenelaste identiteedi kandja ja pühakuju. Ometi mõistab iga haritud ja südamlik inimene, et okupatsioonide, massimõrvade, vallutuste, ülekohtu ja vägivalla sümbol ei saa olla inimesele pühaks identiteediks. Säärased „pühadused“ saavad sünnitada vaid uusi ohvreid ja uut vägivalda, mida me oleme juba ka näinud.
Ka meie poliitikute seas on märgata järeleandlikkust ja leppimist asjaoluga, et osa Eesti elanikkonnast kiidab heaks Eesti riigi hävitamist ning kohati lausa avalikult nii internetis kui ka tavasuhtluses kutsuvad üles eestlaste vastasele vägivallale rahvustevahelisi konflikte provotseerides („Reporter“-„Hjazjajeva vernulis!“). Kohalikel valimistel rahvusgruppide vahelise vaenu õhutamise najal enesele valimispropagandat teinud Keskerakonda nimetasid aga meie politoloogid oskuslikuks ja professionaalseks valimiste võitjaks. Seda olukorras, mil seda Kremli Ühtse Venemaa Eesti filiaali on raske isegi erakonnaks nimetada! Kus küll on amoraalsuse piirid! Millist riiki ja rahvast sellise suhtumisega me üles ehitada-kasvatada tahame?!
Olen ikka ja jälle imetlenud USA poliitikute, peaasjalikult küll vabariiklikust tiivast, kõnesid ja väljenduslaadi. Räägitakse suurtest asjadest lihtsalt ja igale tavakodanikule arusaadavas keeles ilma keerutamata. Paraku on ka nüüd Obama ajal USA poliitikute kõned muutunud poliitkorrektseks sõnamulinaks, millega rahva ajusid pesta püütakse. USA Kongressi Esindajate Koja esimees Nancy Pelosi on omandanud ses suhtes lausa legendaarse demagoogi kuulsuse juba.
Kas on ehk meilgi Eestis nõukaaja taak niivõrd suur, et peamegi poliitiku kõnemaneeriks ja väljenduslaadiks naerulsui rahvale näkku valetamist ja terminitega manipuleerimist?
Isegi Aarne Rannamäe oli sunnitud 13.03. Vikerraadio „Rahva teenrites“ möönma Mart Laari antud intervjuu peale Aktuaalses Kaameras, et kas tõesti poliitikud arvavad, et ajakirjanikud ei näe ega kuule midagi ega suhtle inimestega....
Liiga iseenesestmõistetavaks on muutunud avalik hämamine, valetamine, keerutamine ja vassimine. Aga sellisele riigile pöörab varsti rahvas selja.
Meedia suhe Ilvese Moskva visiiti ja poliitikast Eestis
Täna leidis Nikuse poolt koostatud retsipientide list (Mart Nikluse poolt levitatavad sõnumid) äramärkimist Priit Hõbemägi (ka listis) poolt Kuku raadio Keskpäevatunnis kui rahvusradikaale "ja muud sellist imelikku" seltskonda ühendav list.
Huvitav, et euroliberaalid meie puhul sellist asjaolu ei näe, et tegemist ei ole mitte minevikus elavate kiuslike tagurlastega vaid oma maa ja rahvuse pärast südant valutavate KONSERVATIIVsete rahvuslastega selle paremas ja laiemas tähenduses. Jah, parempoolseteks nimetab end ka Reform ja lausa parempoolseteks RAHVUSLIKEKS konservatiivideks IRL. Kuid milles see siis avaldub?! Kas IRL ühe tiiva puhul püüd keskerakondlike mafiiosnikute ja sovjeetidega seljad kokku lüüa reformikatest postsovjetliku saamameeste klanni vastu?! Kogu madin käib ühe väikese maa ja rahva üle valitsemise ja selle vähese vara pärast, mis siin on, ilma, et huvitaks Eesti miljonilise rahvakillu püsimajäämise saatus.... Igasugune rahvuslus, keel ja kultuur on nendele tegelastele vaid tülinaks kaelas....
Kes on öelnud, et kõik rahvad peavad ühesugused olema ilma erisusteta ning ühiselt kõiki inimkonna lollusi taluma ja üle elama?!
Mind näiteks huvitab, et kui Hõbemägi näiteks reisule Egiptusesse või Türki läheb, kas siis läheb ta sinna otsima McDonaldsi putkasid, gin long drinki, homobaare, tänavatel ja ostukeskustes töllerdavaid "harlemistiilis" noori või nende maade kultuuurilist eripära?! Mind näiteks huvitavad turismireisil küll teiste rahvaste eripära, kombed, ajalugu ja kultuur...
Kui sooviksin nö läänelikku "edumeelset" ja "moodsat" elustiili nautida, piisab mul vaid Amigosse või Viru keskusesse minemisest.
Selleks ei pea reisile minema ning kallist raha kulutama...
Miks peetakse normaalseks, et Prantsusmaal on prantsuse keel ja kultuur, Venemaal vene keel ja kultuur, Saksamaal saksa keel ja kultuur, aga Eestis peab olema mingi multi-kulti segakultuur, milles on ruumi kõigile ja kõigele kuid Eesti keel ja kultuur on äärmuslikud natsluse ilmingud.... Viimasel ajal tundub, et isegi Vene neonatsid võivad vabalt tegutseda kuna see olevat nende identiteet.
Sestap mind hämmastaski Ruussaare ja Hõbemägi ühine "entusiasm" ja soovunelm näha Moskvas 9. mail toimuvates "pidustustes" II MS kõigi ohvrite mälestamist kuni Hiroshima ja Nagasaki tuumaohvriteni välja. Hõbemägi ohkas veel paljutähenduslikult, et küll on hea et II MS on lõppenud. Julgen öelda, et need ei ole pidustused vaid satanistlik sabat kurjuse ja vägivalla ülistamiseks ning rahvaste ja inimeste hävitamise õigustamiseks.
Kulla Hõbemägi, II MS pole lõppenud! Seda näitab tänase Venemaa ambitsioonikus kogu endise Nõukogude Liidu mõjusfääri osas, millele aitab kaasa korrumpeerunud Lääne poliiteliit. Isegi meil Eestis on tänaseni asjad paigast ära, mille tõttu meil kukub läbi üks integratsiooniprojekt teise järel kuid oma Eesti rahva oleme sootuks ära unustanud. Üha enam eestlasi pettub oma riigis ning heietab mõtteid lahkumisest siit. Jälle võitleme iseolemise eest ja see on puhtalt II MS lõpetamata ja selgeks klaarimata tagajärg. Küsi targemate käest kui endal mõistus peale ei hakka!
Ka ei huvita Moskvat kunagi teised ohvrid, sest on ta ise üks II MS algatajaid ning ohvrite produtseerijaid. Stalini Nõukogude Liit hävitas inimesi kordi rohkem kui Hitler kogu oma valitsemisaja jooksul jõudis teha. Veelgi hullemad on vaimsed ohvrid, mille vili on ka see tänane Kukus väljaöeldud mõttelaad, mida ei saa nimetada muuks kui arukuse puudujäägiks.
Hea meelega oleks Moskva ise visanud ehk veel mitu pommigi. Stalin siiralt kahetses, et ameeriklased ette jõudsid.
Kui aga Stalini pilte üles ei riputata Moskvas, siis ainult nende inimeste surve mõjul, kes tänast Moskva russofašistlikku exkagebiitidest võimuklikki ei toeta.
Kui kosmopoliidist Eesti presidenti tabab vaimupimedus ja reaalsustaju kadumine, ei tähenda see seda, et kogu rahvas sellele halleluuja peaks hüüdma tagantjärele.
Võtkem eeskujuks USA kodanikud. Obama populaarsus laguneb üüratu kiirusega. Temast on kujunemas üks aegade käpardlikumaid USA presidente. Ma isegi kahtlen juba, kas ta ametiaja lõpuni vastu peab (sest enne kutsub ta kas uue sõja esile või löövad ameeriklased ta ise minema). See sügis tuleb üsna karm otsuste aeg ameeriklaste jaoks, eriti kui hakkab massiline õpetajate koondamine.
Oleme küll leppinud, et Eesti presidendi nõunikuks on KGB taustaga asjapulgad ja muud veidrikud kuid meil peab ka omal mõistus peas olema.
Nii palju veel, et meil tuleb hakata tõsiselt toetama neid meediategelasi, kelle suhtes on hakatud tõsist survet avaldama saadete ja seisukohtade osas (Rannamäe "Vabariiigi kodanikud"). Pullerits on juba sisuliselt tasalülitatud oma arvamuslugude pärast Postimehes. Ilmselt on valitsevatel ringkondadel (exENSV) hakanud hirm tuleviku ja oma positsiooni pärast tekkima. Sestap ka katsed sõna- ja arvamustevabadust piirata või asendada pseudodemokraatiaga.
Aga kes teab, ehk on ka Ruussaarele ja Hõbemägile juba mauser kuklasse surutud!
Kui seda pole, siis on tegemist kahjuks inimliku rikutusega....
--
Aivar Koitlate
akoitla@gmail.com
era: (+372)52 31 224
ameti: (+372)56 216 676
Huvitav, et euroliberaalid meie puhul sellist asjaolu ei näe, et tegemist ei ole mitte minevikus elavate kiuslike tagurlastega vaid oma maa ja rahvuse pärast südant valutavate KONSERVATIIVsete rahvuslastega selle paremas ja laiemas tähenduses. Jah, parempoolseteks nimetab end ka Reform ja lausa parempoolseteks RAHVUSLIKEKS konservatiivideks IRL. Kuid milles see siis avaldub?! Kas IRL ühe tiiva puhul püüd keskerakondlike mafiiosnikute ja sovjeetidega seljad kokku lüüa reformikatest postsovjetliku saamameeste klanni vastu?! Kogu madin käib ühe väikese maa ja rahva üle valitsemise ja selle vähese vara pärast, mis siin on, ilma, et huvitaks Eesti miljonilise rahvakillu püsimajäämise saatus.... Igasugune rahvuslus, keel ja kultuur on nendele tegelastele vaid tülinaks kaelas....
Kes on öelnud, et kõik rahvad peavad ühesugused olema ilma erisusteta ning ühiselt kõiki inimkonna lollusi taluma ja üle elama?!
Mind näiteks huvitab, et kui Hõbemägi näiteks reisule Egiptusesse või Türki läheb, kas siis läheb ta sinna otsima McDonaldsi putkasid, gin long drinki, homobaare, tänavatel ja ostukeskustes töllerdavaid "harlemistiilis" noori või nende maade kultuuurilist eripära?! Mind näiteks huvitavad turismireisil küll teiste rahvaste eripära, kombed, ajalugu ja kultuur...
Kui sooviksin nö läänelikku "edumeelset" ja "moodsat" elustiili nautida, piisab mul vaid Amigosse või Viru keskusesse minemisest.
Selleks ei pea reisile minema ning kallist raha kulutama...
Miks peetakse normaalseks, et Prantsusmaal on prantsuse keel ja kultuur, Venemaal vene keel ja kultuur, Saksamaal saksa keel ja kultuur, aga Eestis peab olema mingi multi-kulti segakultuur, milles on ruumi kõigile ja kõigele kuid Eesti keel ja kultuur on äärmuslikud natsluse ilmingud.... Viimasel ajal tundub, et isegi Vene neonatsid võivad vabalt tegutseda kuna see olevat nende identiteet.
Sestap mind hämmastaski Ruussaare ja Hõbemägi ühine "entusiasm" ja soovunelm näha Moskvas 9. mail toimuvates "pidustustes" II MS kõigi ohvrite mälestamist kuni Hiroshima ja Nagasaki tuumaohvriteni välja. Hõbemägi ohkas veel paljutähenduslikult, et küll on hea et II MS on lõppenud. Julgen öelda, et need ei ole pidustused vaid satanistlik sabat kurjuse ja vägivalla ülistamiseks ning rahvaste ja inimeste hävitamise õigustamiseks.
Kulla Hõbemägi, II MS pole lõppenud! Seda näitab tänase Venemaa ambitsioonikus kogu endise Nõukogude Liidu mõjusfääri osas, millele aitab kaasa korrumpeerunud Lääne poliiteliit. Isegi meil Eestis on tänaseni asjad paigast ära, mille tõttu meil kukub läbi üks integratsiooniprojekt teise järel kuid oma Eesti rahva oleme sootuks ära unustanud. Üha enam eestlasi pettub oma riigis ning heietab mõtteid lahkumisest siit. Jälle võitleme iseolemise eest ja see on puhtalt II MS lõpetamata ja selgeks klaarimata tagajärg. Küsi targemate käest kui endal mõistus peale ei hakka!
Ka ei huvita Moskvat kunagi teised ohvrid, sest on ta ise üks II MS algatajaid ning ohvrite produtseerijaid. Stalini Nõukogude Liit hävitas inimesi kordi rohkem kui Hitler kogu oma valitsemisaja jooksul jõudis teha. Veelgi hullemad on vaimsed ohvrid, mille vili on ka see tänane Kukus väljaöeldud mõttelaad, mida ei saa nimetada muuks kui arukuse puudujäägiks.
Hea meelega oleks Moskva ise visanud ehk veel mitu pommigi. Stalin siiralt kahetses, et ameeriklased ette jõudsid.
Kui aga Stalini pilte üles ei riputata Moskvas, siis ainult nende inimeste surve mõjul, kes tänast Moskva russofašistlikku exkagebiitidest võimuklikki ei toeta.
Kui kosmopoliidist Eesti presidenti tabab vaimupimedus ja reaalsustaju kadumine, ei tähenda see seda, et kogu rahvas sellele halleluuja peaks hüüdma tagantjärele.
Võtkem eeskujuks USA kodanikud. Obama populaarsus laguneb üüratu kiirusega. Temast on kujunemas üks aegade käpardlikumaid USA presidente. Ma isegi kahtlen juba, kas ta ametiaja lõpuni vastu peab (sest enne kutsub ta kas uue sõja esile või löövad ameeriklased ta ise minema). See sügis tuleb üsna karm otsuste aeg ameeriklaste jaoks, eriti kui hakkab massiline õpetajate koondamine.
Oleme küll leppinud, et Eesti presidendi nõunikuks on KGB taustaga asjapulgad ja muud veidrikud kuid meil peab ka omal mõistus peas olema.
Nii palju veel, et meil tuleb hakata tõsiselt toetama neid meediategelasi, kelle suhtes on hakatud tõsist survet avaldama saadete ja seisukohtade osas (Rannamäe "Vabariiigi kodanikud"). Pullerits on juba sisuliselt tasalülitatud oma arvamuslugude pärast Postimehes. Ilmselt on valitsevatel ringkondadel (exENSV) hakanud hirm tuleviku ja oma positsiooni pärast tekkima. Sestap ka katsed sõna- ja arvamustevabadust piirata või asendada pseudodemokraatiaga.
Aga kes teab, ehk on ka Ruussaarele ja Hõbemägile juba mauser kuklasse surutud!
Kui seda pole, siis on tegemist kahjuks inimliku rikutusega....
--
Aivar Koitlate
akoitla@gmail.com
era: (+372)52 31 224
ameti: (+372)56 216 676
24 veebruar, 2008
Rahvuslikust alaväärsusest
Juba mõnda aega paneb mind imestama üsnagi paljude end arvamusliidriteks pidavate teadlaste, ajakirjanike ja poliitikute mure eestlaste suhtumise pärast nn multikultuursusesse. Igati püütakse tekitada ja süvendada eestlastes rahvuslikku alaväärsuskompleksi väidetavalt sallimatusest teiste kultuuride ja rahvaste, ka keelte vastu.
Selleks otsitakse argipäevast lausa igat üksikjuhtumit, mida saaks kuidagi tõlgendada rahvusliku sallimatuse või rassismina. Seejärel tehakse üldistus kogu rahvale ja soperdatakse kokku lausa uurimused, mida siis kogu rahvale ette söödetakse autentse teadusliku sotsioloogilise uuringuna. Mulle meenutab see alkohooliku käitumist, kes kauplusesse minnes on võimeline kasvõi ühte viinapudelit märkama nägemata selle ümber olevaid limonaadi ja mahlapudeleid.
Seda temaatikat kannab ka Maire Aunaste kirjatükk „Alandav uhkus” SL Õhtulehes, 23.02.2008.
Kasutades ära populaarse saatejuhi imagot, siunab Aunaste mõnede eestlaste hoiakute negatiivsemat poolt üldistades isiklikelt suhetelt omandatud kogemusi kogu rahvale.
Kust küll võtab Aunaste, et tema kuulub selle eestlaste vähemuse hulka, kes on ülimalt salliv ja tolerantne kõigi rahvaste suhtes erinevalt väidetavale eestlaste rahvusradikaalsele „mürgisele” enamusele. Justkui kama söömine, Eesti eurolaul ja labajalavalss oleksid ainsad, mis eestlusele omased on ütleb Aunaste otse välja, et
„Kahjuks tuleb tunnistada, et nii vähesalliva loomuga rahvast nagu eestlased pole ma mujal näinud.”
Tundub, et Aunaste on maailmas vähe ringi käinud või ei soovi ta jälgida maailmas toimuvat läbi rahvusvaheliste uudistekanalite.
Meenub ühel President Ilvese poolt korraldatud üritusel Pärnus järjekordse sotsioloogilise uuringu tutvustus, mille kohaselt eestlased ei tahtvat elada teiste rahvastega ühes majas ega töötada muulasest ülemuse alluvuses. Selle peale tõusis Hardo Aasmäe püsti ning soovitas neil uurijail teha üks töö ja uuringu matk alates Lõuna-Aafrika Vabariigist läbi Lähis-Ida ja Euroopa Eestisse välja. Tulemusena jõudvat uurijad Eesti näol lausa sallivuse ja rahu oaasi kus ei tapeta ega kiusata taga ei usu, rassi, rahvuse ega poliitiliste veendumuste pärast. Lähtudes ka oma kogemustest olen hr Aasmäega täiesti päri.
Tee või tina aga mina sellist monokulturismi ja sallimatust ei kohta kusagilt Eestist vaatamata sellele, et minu poliitilisse tutvusringkonda kuulub ka rahvusradikaalidest kodanikke. Küsimuse all on pigem eestlaste vastureaktsioonis kokkupuudetes nende rahvuse, kultuuri, keele ja riigi vastu suunatud rünnetega nii füüsilisel kuid eelkõige vaimsel tasandil.
Ajaloohuvilisena Eesti ajalooga tutvudes panen tähele, et eestlastele on olnud omane teiste kultuuride ja rahvastega läbikäimine juba pea 2000 aastat kirjalike allikate järgi, mil isegi Rooma riik seda kanti Aestiana teadis ja ka Piibel põhja pool olevat rahvast ära mainib. Ei hakkakski nagu veel rääkima sellest, et kust meile kirjakeel on tulnud ja miks Saksa päritolu „Õllepruulija” eestlastele omaseks lemmiklauluks saanud on.
Kas oleks seda olnud kui eestlased vaikselt omaette nina nokkides ja „matsikeelt” töngates kõik võõrad maha oleks löönud vaid sellepärast, et need teistmoodi on?!
Aunastelt tahaksin ka küsida, et kui palju on tema tutvusringkonnas eestlasi, kes ainult eesti keelt räägivad ja ainult Eesti autorite raamatuid loevad?! Või kui palju on teada eestlaste poolt toimepandud mõrvu või peksmisi vaid rahvuslikul või rassilisel pinnal võrrelduna ükskõik, millise teise Euroopa riigiga?! Alles äsja saime teada, et sallivuse ja tolerantsuse kantsiks arvatavas Rootsis tegutseb sadu neonatslikke ja rassistlikke organisatsioone, millest puutumata vaid kolm Rootsi maakonda on.
Kui veel rahvuslikust sallimatusest rääkida ning ka näiteid tuua, siis on üsna vähe eestlasi, kes poleks sunnitud isegi siin sündinud venelaste poole pöörduma nende emakeeles, sest see „antifašistist” ja „maailmakodanikust” muulane ei oska lihtsalt ühtegi teist keelt.
Pigem ütlen ma täie kindluse ja veendumusega ka omaenda kogemustele toetudes, et eestlaste jaoks on sellised teemad kunstlikult välja imetud endid kaasaegseid trende järgivateks inimesteks pidavate eurohoolikute ja kadakaeurooplaste poolt, kes ise sügavat alaväärsust ning põlgust põevad kuulumise pärast väikese Eesti rahva hulka.
Mida me siis imestame selle üle, et rahvuslippe tähtpäevadel välja ei panda, mitmetel rahvuslikel kogunemistel on osalus väike või noortel on vähe patriotismi ja isamaalisust.
Aga kui iga lipulehvitamise või rahvuslikkuse väljanäitamise pärast arvamusliidritest kadakaeurooplased ja vasakmeelsed kohe on valmis inimesi natsideks, fašistideks ja mingiteks foobideks sõimama, tekib ju alateadlikult soov tõrjuda endast eemale ebameeldivaid assotsiatsioone.
Tundub, et kodukootud sallivuseideoloogid, vasak- ja venemeelsed sellele nupule just vajutavadki, et tasalülitada eestlastes rahvuslikkus ja uhkus oma riigi ja rahva üle
Lugedes Aunaste arvamuslugu, tekitas minus hämmingut kuidas ta USAs olles seda rassi ja rahvuse teemat pidevalt jälgis ja torkis isegi siis kui selleks nagu põhjust polnudki.
Tunnistab ta isegi, et metroos keegi moslemitüdrukut peale tema ei jälginud. Kuid justkui eneseõigustuseks väidab, et ilmselt tehti nägu, et ei märgata. Sisse toob Aunaste veel täiesti kohatu paralleeli „Libahundi” Tiinaga.
Või see mustanahalise ülemuse teemal torkimine või see juuditari teema tolle keelekasutuse pärast.
Need on näited äärmiselt kohatust ja ebaviisakast käitumisest teises riigis ja ühiskonnas.
Minus tekitab see küsimuse, et mida Aunaste sellega taotleda püüdis?!
Olen minagi USAs käinud ning kokku puutunud seal inimestega indiaanlastest mustanahalisteni.
Ma ei tajunud ise ega ka kohanud mitte kordagi mingit isesugust või teistsugust suhtumist teistsugusesse ei enda ega ka sealsete elanike poolt. Nägin väga kõrget „kohvipruuni” (Aunaste väljend) ülemust Dallases, kelle vastuvõtulgi oli mul au olla. Muide, sel mehel polnud ühtegi mustanahalist vahetut alluvat. Erinevalt Aunastest minul ei tekkinud kordagi huvi, et kuidas valged küll seda taluvad. Mu sisemine austus inimeste vastu lihtsalt ei luba niiviisi seda küsimust tõstatada, sest eeldan, et inimene on oma positsiooni ära teeninud teenete ja tööga. Ausalt öeldes meenus see kogetu alles nüüd Aunaste artiklit lugedes.
Ka on pooltõde ameeriklastest see justkui tegemist oleks väljakujunenud tolerantsete maailmakodanikega. Juhtusin olema ühes seltskonnas keskealiste väga positsioonikate härrasmeestega. Tuli meil omavahel jutuks ka Eesti rahvusprobleemid kuna sel aal nagu praegugi on USAs kuum illegaalsete immigrantide teema. Seletasin siis ka Eesti kontekstis toimunud rahvastiku koosseisu muutumist Nõukogude okupatsiooni ajal siia ümberasustatud enamasti madalamatest klassidest odava tööjõuga, kes nüüd suurt riiklikku julgeolekuohtu kujutavad oma ebalojaalsuse tõttu. Suur oli minu üllatus kui üks härra seepeale teatas, et sellised inimesed tuleks Vene piiri peale tagasi saata ning , kes proovib tagasi Eestisse tulla, koha peal maha lasta. Nii radikaalset lahendust pole ma veel ühegi eestlase suust kuulnud.
Ka on ameeriklastele väga tähtsad nende rahvuslikud juured päritolumaaga. Ei kohanud ma ühtegi ameeriklast, kes ei teaks, kust nad pärit on. Nende juurte üle ollakse uhked ja püütakse nii palju kui võimalik alal hoida.
Siinkohal olgu võrdluseks tuua kontrast Eestiga, mil miskipärast alates Aunastest kuni Kivirähkini, Savisaarest rääkimata, seda eestlaste rahvustunnet halvustada ja alavääristada püütakse kui samal ajal isegi Euroopas rahvusteadvus üha enam taas tõusmas on.
Mina olen uhke, et kuulun erakordselt võimeka ja targa rahva sekka, millist teist maailmas pole, kes oma väiksuse juures on suutnud luua oma riigi ning seda hoida.
Ei kuulu ei inim- ega rahvusliku väärikuse hulka oma rahvuse halvustamine samas end teistele alandades.
Ka ei ole võimalik saada kosmopoliidist maailmakodanikuks selle sõna tõsises mõttes kui ei ole saavutatud oma rahvusena täiuslikku äratundmist inimloomusest. Kõik ponnistused käskude, keeldude ja kohandamise teel rahvustundeid maha suruda mõjuvad pikemas perspektiivis suurde pingesse surutud vedruga, mis ühel hetkel täie jõuga tagasi paiskub surujat ennast eemale tõugates.
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=268052
22 veebruar, 2008
Langutamine sõnavabaduse kallal
Hoopis murelikumaks teevad justiitsministri katsed hakata kontrollima avaliku meedia kommentaariumi ning juriidilise süütuse presumptsiooni käsitlemine stiilis „Ne poiman, ne vor!”
See viimane käsitlus leiab üha enam toonitamist just ajakirjandusliku lekitamise pärast igat masti pättide sigadustest.
Justiitsminister unustab justkui ära, et ka ajakirjanikke ja meedia väljaandeid on võimalik laimu ja valeinformatsiooni pärast vastutusele võtta.
Tundub, et oleme liikumas olukorra suunas, mil rääkida ei tohi enam ühestki sigadusest enne kui kohus pole oma otsust langetanud. Samas aga näitab kohtupraktika tavakodanikule oma täielikku abitust, korrumpeeritust ja saamatust süüdimõistvate otsuste langetamisel. Kas oskab keegi nimetada kasvõi ühtki süüdimõistvat otsust mõne suurekaliibrilise tegelase ebaseaduslike tegude osas?
Ometigi teavad inimesed omavahelgi jagada kogemusi poliitikute ja ametnike sigadustest ja seaduserikkumistest, mis on kujunenud lausa avalikuks saladuseks. Aga „seaduslikud vargad” viitavad rahumeeli õigeksmõistvale kohtuotsusele või kuriteo aegumisele süüdistuse puudumise pärast. Tulemusena jätkatakse oma tegevust veelgi rafineeritumalt ja ülbemalt lausa teineteisele aumärke rinda riputades.
On saanud üsna tavapäraseks, et suurte miljonite liigutajad ostavad endid suurte rahade ja professionaalsete advokaatidega õigeks. Aga keegi väikesepalgaline politseiametnik peab oma väikesele palgale õigusrikkujalt lisaks küsitud viiesajase eest vahelejäämise korral loobuma ametist ja saama ka ühiskondlikuks häbiplekiks.
Õigusriigi seisukohalt on selline olukord masendav.
On isegi avalik saladus, et kui astud „õigesse” erakonda, ei pea enam haridust omandama ega ka seadust kartma, sest kõik saab siis olema JOKK. Ole vaid ustav parteisõdur ning tee seda, mida suur juht käsib.
Nõnda tundub liiva jooksvat ka maadevahetuse äri ja ilmselt vilistab avalikkuse õiglustunde peale ka Keskerakond pärast ärimeeste Heldur Undi ja Richard Siku tegevuse tagamaade avalikustamist. Viimase loo puhul julgen küll kahelda, et 21.02. Soome YLE 2 ajakirjanikud poliitiliselt kuidagi kallutatud oleksid näidates bordelliärimeeste tihedat seotust Tallinna linnapeaga.
Just Eesti õigusruumi nõrkus ja lihtsameelsus võimaldab seaduserikkujatest ametnikel ikka ja jälle samu ämbreid kolistada. Näiteks Pärnu LV ametnik Enno Tammekivi on taas süüdistuse all samades tegudes, mille pärast ta vallandati Paide Linnavalitsusest. Tekib vaid küsimus, et milline linnavalitsus saab Tammekivi uueks töökohaks. Ilmselt aga kui oleks Tammekivil piisavalt raha, peaks nii mõnigi meediaväljaanne hoopis laimu pärast vabandama ning maksumaksja kulul hüvitataks veel tekitatud „moraalne” kahju ka.
Tunnen tõsist muret, et kui Keskerakond ja Reformierakond peaks taas valitsusliidu suhtes käed lööma, saab avalikkus taas tõsise löögi usalduses õiguse ja õigluse pihta. Tõenäoliselt kaugeneb valitsus rahvast veelgi, sest tegemist on kõige enam JOKK-ivate ning sõnavabadust summutada püüdvate erakondadega.
Uuriv ajakirjandus just eelkõige Eesti Ekspressi ja ETV „Pealtnägija” näol on aidanud veel üleval hoida rahva usku mingissegi õiglusesse. Kui aga ka seal peaksid hakkama kõlama ülistusoodid ja kiidulaul sigaduste katteks nagu planeeritavas Tallinna digiTVs, on asjad küll õiglusega hullusti.
Ka interneti kommentaariumid on ju tegelikult aidanud avada nii mõndagi, mida ametlikult avalikkuse ette tuua ei taheta. Seal ilmuv sõim ja laim on tihti sihilik, millele küll tõsist tähelepanu osutada ei tuleks. Kui ka seda hakata nüüd seadusega rangelt reguleerima, tuleks ka Eestis ilmuvad venekeelsed väljaanded ja Kesknädal kinni panna.
Seega, toetan igati kõige laiemat sõnavabadust kuid loomulikult on vaja luua mehhanismid ka väljaöeldu eest vastutamise jaoks.
20 veebruar, 2008
Vastus Velly Rootsile IRL debatilistis
Mul on hea meel tõdeda, et veel Eesti aega mäletavatele inimestele mu mõtted arusaadavad on. See on mulle julgustuseks, et ma pole õnneks veel end nõukaaja taagast ja nüüd juba eurolollustest väga rikkuda lasknud.
Vaadates meie elu ümberringi ja jälgides meediat tundubki vahest, et oleksin justkui mingi dinosaurus, kes kuulub väljasuremisele. Nõnda mulle üks oponent kord ka ütles, et rahvuslik konservatism on omane 19. sajandile. Selle väitega unustas kahjuks too noormees aga ära, et just rahvuslik konservatism viis Eesti Vabariigi tekkimiseni ja nüüd ka selle taastamiseni.
Euroopa laadsed trendid, elumoed ja liberaalsused on aga olnud halvaks õpetuseks inimkonnale juba aastatuhandeid. Ilmselt sellest ka suur vastasseis islamiga....
Esimestest tsivilisatsioonide hukkumisest inimliku rumaluse ja amoraalsuse pärast võime lugeda juba Piibli õpetlikest tekstidest nagu ka Velly mainis.
Igat rahvast on aidanud elus hoida just eelkõige konservatiivne ja põlvkondade järjepidevuse traditsioonile tuginev maailmavaade, mis tugineb üsna olulisel määral eetilistele ja moraalsetele tõekspidamistele ning normidele. Siit võib nüüd igaüks ise järeldada, milline mõtteviis on tulevikku, milline minevikku suunatud. Ja siin ma ei räägi mitte mingist relatiivsest arusaamast heasse või kurja vaid absoluutsetest väärtustest. Kasvõi näiteks sellisest tõsiasjast, et isa on ikkagi meessoost lapsevanem ka DNA järgi mitte mingi kokkuleppeline juriidiline mõiste.
Sama kehtib ka kõigi muude mõistete ja määratluste kohta aususest, sallivusest, patriotismist, armastusest, abielust....
Siia lõppu jutustaks veel ühe mõistuloo ühest kuningast ja tema rahvast.
Oli üks maa, mille rahvas oli väga õnnelik, sest neil oli väga hea, armastav ja hooliv kuningas.
Naabruses elas aga kuri nõid, kellele see rahva õnn ja edu üldse ei meeldinud. Nõid otsustas keeta nõiajooki ning seda rahvale toidu sisse segada, mis pidi kõik selle toidu sööjad debiilseteks ja mäluta olevusteks tegema. Nõnda kahjuks juhtuski.
Õnneks suutis sellest mürgist hoiduda kuningas. Aga seda hullem oli tema valu kui ta nägi, missugune meeletus ja hullus oli tema ümber nüüd toimumas. Rahvas ise aga enam aru ei saanud, et midagi väga viltu on minemas, sest polnud neil enam ei mälu ega väärtushinnanguid, millele tugineda. Vastupidi, hakati parastama hoopis kuningat, kes rahva meelest loll ja veider oli hakanud tunduma.....
Suurest kurvastusest maitses ka kuningas seda jooki nüüd ja taas oli ta rahvaga ühel meelel ja nõul.
Aga ma arvan, et seda rahvast ja riiki mõne aasta pärast enam ei olnud.
--
Aivar Koitla
akoitla@gmail.com
era: (+372)52 31 224
ameti: (+372)56 216 676
Aivari tõsised mõtted jäävad siin listis sageli tähelepanuta või siis reageeritakse vähem mõttetööd vajavatele lõikudele. Mis siis Eestis pärast taasiseseisvumist sovetiajaga võrreldes muutunud on? Majanduslikust küljest vaadatuna väga palju, aga eetilisest küljest, millest kirjutab Aivar? Ma mäletan, et avaldasime "Kultuuris ja Elus" kusagil üheksakümnendate aastate algul artikli, mille autor meenutas, et juudi rahvas pidi 40 aastat kõrbes rändama, kuni mitu põlvkonda on vahetunud, et rahvas puhtaks saaks. Arutasime siis omavahel, et meie seda aega vist ei näe, mil eesti rahvas kõlbeliselt sovetiaja taagast vabaneb. Nüüd saab peaaegu pool sellest neljakümnest aastast läbi. Peame meeles pidama, et nn. eestiaegsed inimesed on meie seast kadunud või kaovad varsti. Järgmised põlvkonnad said oma vaated elule juba peamiselt sellest, millises perekonnas nad kasvasid. Ei maksa imestada, et sovetiaja "tegijate" järeltulijad praegugi meie ühiskonda kujundavad. Ausust ja eetilisust neile ju ei õpetatud, pigem takistasid need omadused edu saavutamist, ametiredelil edasiliikumist. Ega südametunnistus moraalitute tegude puhul ju märku ei anna, sest südametunnistus - mis see üldse on? Aga Aivar, avalda oma mõtteid kindlasti edasi, ehk paneb see mõnegi oma tõekspidamiste üle juurdlema.
Velly
-----------------------------------------------------------------
Velly Roots
Estonia, Tallinn, Tõnismägi 16
Eesti Riigiarhiiv
Publitseerimistalituse spetsialist
Tel.: +372 6938534
Vaadates meie elu ümberringi ja jälgides meediat tundubki vahest, et oleksin justkui mingi dinosaurus, kes kuulub väljasuremisele. Nõnda mulle üks oponent kord ka ütles, et rahvuslik konservatism on omane 19. sajandile. Selle väitega unustas kahjuks too noormees aga ära, et just rahvuslik konservatism viis Eesti Vabariigi tekkimiseni ja nüüd ka selle taastamiseni.
Euroopa laadsed trendid, elumoed ja liberaalsused on aga olnud halvaks õpetuseks inimkonnale juba aastatuhandeid. Ilmselt sellest ka suur vastasseis islamiga....
Esimestest tsivilisatsioonide hukkumisest inimliku rumaluse ja amoraalsuse pärast võime lugeda juba Piibli õpetlikest tekstidest nagu ka Velly mainis.
Igat rahvast on aidanud elus hoida just eelkõige konservatiivne ja põlvkondade järjepidevuse traditsioonile tuginev maailmavaade, mis tugineb üsna olulisel määral eetilistele ja moraalsetele tõekspidamistele ning normidele. Siit võib nüüd igaüks ise järeldada, milline mõtteviis on tulevikku, milline minevikku suunatud. Ja siin ma ei räägi mitte mingist relatiivsest arusaamast heasse või kurja vaid absoluutsetest väärtustest. Kasvõi näiteks sellisest tõsiasjast, et isa on ikkagi meessoost lapsevanem ka DNA järgi mitte mingi kokkuleppeline juriidiline mõiste.
Sama kehtib ka kõigi muude mõistete ja määratluste kohta aususest, sallivusest, patriotismist, armastusest, abielust....
Siia lõppu jutustaks veel ühe mõistuloo ühest kuningast ja tema rahvast.
Oli üks maa, mille rahvas oli väga õnnelik, sest neil oli väga hea, armastav ja hooliv kuningas.
Naabruses elas aga kuri nõid, kellele see rahva õnn ja edu üldse ei meeldinud. Nõid otsustas keeta nõiajooki ning seda rahvale toidu sisse segada, mis pidi kõik selle toidu sööjad debiilseteks ja mäluta olevusteks tegema. Nõnda kahjuks juhtuski.
Õnneks suutis sellest mürgist hoiduda kuningas. Aga seda hullem oli tema valu kui ta nägi, missugune meeletus ja hullus oli tema ümber nüüd toimumas. Rahvas ise aga enam aru ei saanud, et midagi väga viltu on minemas, sest polnud neil enam ei mälu ega väärtushinnanguid, millele tugineda. Vastupidi, hakati parastama hoopis kuningat, kes rahva meelest loll ja veider oli hakanud tunduma.....
Suurest kurvastusest maitses ka kuningas seda jooki nüüd ja taas oli ta rahvaga ühel meelel ja nõul.
Aga ma arvan, et seda rahvast ja riiki mõne aasta pärast enam ei olnud.
--
Aivar Koitla
akoitla@gmail.com
era: (+372)52 31 224
ameti: (+372)56 216 676
Aivari tõsised mõtted jäävad siin listis sageli tähelepanuta või siis reageeritakse vähem mõttetööd vajavatele lõikudele. Mis siis Eestis pärast taasiseseisvumist sovetiajaga võrreldes muutunud on? Majanduslikust küljest vaadatuna väga palju, aga eetilisest küljest, millest kirjutab Aivar? Ma mäletan, et avaldasime "Kultuuris ja Elus" kusagil üheksakümnendate aastate algul artikli, mille autor meenutas, et juudi rahvas pidi 40 aastat kõrbes rändama, kuni mitu põlvkonda on vahetunud, et rahvas puhtaks saaks. Arutasime siis omavahel, et meie seda aega vist ei näe, mil eesti rahvas kõlbeliselt sovetiaja taagast vabaneb. Nüüd saab peaaegu pool sellest neljakümnest aastast läbi. Peame meeles pidama, et nn. eestiaegsed inimesed on meie seast kadunud või kaovad varsti. Järgmised põlvkonnad said oma vaated elule juba peamiselt sellest, millises perekonnas nad kasvasid. Ei maksa imestada, et sovetiaja "tegijate" järeltulijad praegugi meie ühiskonda kujundavad. Ausust ja eetilisust neile ju ei õpetatud, pigem takistasid need omadused edu saavutamist, ametiredelil edasiliikumist. Ega südametunnistus moraalitute tegude puhul ju märku ei anna, sest südametunnistus - mis see üldse on? Aga Aivar, avalda oma mõtteid kindlasti edasi, ehk paneb see mõnegi oma tõekspidamiste üle juurdlema.
Velly
-----------------------------------------------------------------
Velly Roots
Estonia, Tallinn, Tõnismägi 16
Eesti Riigiarhiiv
Publitseerimistalituse spetsialist
Tel.: +372 6938534
Vastus hr Grünerile 20.02.08 IRL debatilistis
/---Mis kommunistliku aja igand-mania see riiklike autasude, aukodanike ja elutöö preemiate kergekäeline jagamine on? Kui keegi on tõeliselt eesti riigile või rahvale erakorralisi teenuseid sooritanud, saaks ma sellest kuidagit viisi aru, aga lihtsalt oma elukutse alal töötamise eest midagi saada, sest riik tahab iga hinna eest aumärke ja 'üleliigset' maksumaksjate raha välja jägada, ei ole minu arvates õige.---/
Siin see point ongi, millega on hr Grüneril väliseestlasena raske leppida ja aru saada.
Eesti elab praegu postsovjetlikus endiste aparatšikute poolt juhitavas ja kujundatavas ühiskonnas. Tänased liidrid jätkavad samade standardite järgi nagu omalgi ajal kusjuures nad peavadki seda oskuseks õieti elada ja toimetada. Olen mõne sellisega vestelnudki ja reeglina lähevad nad väga kurjaks kui mainid Eestit kui postsovjetlikku ühiskonda ja endiste võimutsemist. Kuna nad on elanud üle sovjetiaja ning nüüd on õnnestunud perifeeriasse suruda ka Eesti Vabariigi tõelised taastajad, siis puht edevusest nad üksteisele neid ordeneid rinda riputavadki. Ka nõukaajal kujunes sellest omamoodi kollektsioneerimine. Sestap ka Ingrid Rüütel nii kuri on, et Arnoldit ei tunnustatud ühe puuduva kulinaga veel sinna Lenini ordenite kõrvale.
Ma küll ei tea, millal see jama ükskord lõpeb ja kas ta lõpeb. Aga uut põlvkonda samas vaimus kasvatatakse juba peale. Olen küll ja küll kohanud noori mehi, kes veel iseseisvumise aegu käisid tatise ninaga ringi kuid täna peavad ENSV kombel õigeks pististe andmist, käsi-peseb-kätt asjaajamist, üüratut bürokraatiat jne. Parteipuhveti on nüüd asendanud aga erisoodustused kuluhüvitiste nime all ning võimalus maksumaksja kulul teha nö "koolitusturismi" ja ametialaseid lähetusi.
Mina, kes ma ka nõukasüsteemi varjukülgedega kokku olen puutunud üsna lähedalt, võin kinnitada, et muutunud on vähe kui mitte arvestada Euroopaga lõimumisel saavutatud majanduslikku edu. Aga seegi tugineb peamiselt minu meelest omaaegse Mart Laari loodud majandussüsteemi alustega, millel me ratsutame tänaseni.
Kuigi see minu jutt tundub äraleierdatud mantrana "platsipuhastamisest", siis paraku mind isiklikult küll häirib see deja vu efekt ENSVst. Mis hullem, tundub, et see on külge hakanud ka mõnedele omaaegsetele dissidentidele, kes ka nüüd mammonale ligemale saades selles nagu midagi halba ei näegi. Isiklikuks pole mõtet minna, sest las ikka igaüks vaatab esmalt ise peeglisse ja mõtleb oma elu ja suhtumiste üle järele.
Lihtsaks tõestuseks minu väitele olgu või see, et enamuse valijate huve esindavad kaks enim mandaate saanud erakonda, mille liidrid vaid ekskommaritest aparatšikutele tuginevadki. Sestap nad ka aegajalt teineteist leiavad ja samas jälle konkurentidena halastamatult kaklevad.
--
Aivar Koitla
akoitla@gmail.com
era: (+372)52 31 224
ameti: (+372)56 216 676
Siin see point ongi, millega on hr Grüneril väliseestlasena raske leppida ja aru saada.
Eesti elab praegu postsovjetlikus endiste aparatšikute poolt juhitavas ja kujundatavas ühiskonnas. Tänased liidrid jätkavad samade standardite järgi nagu omalgi ajal kusjuures nad peavadki seda oskuseks õieti elada ja toimetada. Olen mõne sellisega vestelnudki ja reeglina lähevad nad väga kurjaks kui mainid Eestit kui postsovjetlikku ühiskonda ja endiste võimutsemist. Kuna nad on elanud üle sovjetiaja ning nüüd on õnnestunud perifeeriasse suruda ka Eesti Vabariigi tõelised taastajad, siis puht edevusest nad üksteisele neid ordeneid rinda riputavadki. Ka nõukaajal kujunes sellest omamoodi kollektsioneerimine. Sestap ka Ingrid Rüütel nii kuri on, et Arnoldit ei tunnustatud ühe puuduva kulinaga veel sinna Lenini ordenite kõrvale.
Ma küll ei tea, millal see jama ükskord lõpeb ja kas ta lõpeb. Aga uut põlvkonda samas vaimus kasvatatakse juba peale. Olen küll ja küll kohanud noori mehi, kes veel iseseisvumise aegu käisid tatise ninaga ringi kuid täna peavad ENSV kombel õigeks pististe andmist, käsi-peseb-kätt asjaajamist, üüratut bürokraatiat jne. Parteipuhveti on nüüd asendanud aga erisoodustused kuluhüvitiste nime all ning võimalus maksumaksja kulul teha nö "koolitusturismi" ja ametialaseid lähetusi.
Mina, kes ma ka nõukasüsteemi varjukülgedega kokku olen puutunud üsna lähedalt, võin kinnitada, et muutunud on vähe kui mitte arvestada Euroopaga lõimumisel saavutatud majanduslikku edu. Aga seegi tugineb peamiselt minu meelest omaaegse Mart Laari loodud majandussüsteemi alustega, millel me ratsutame tänaseni.
Kuigi see minu jutt tundub äraleierdatud mantrana "platsipuhastamisest", siis paraku mind isiklikult küll häirib see deja vu efekt ENSVst. Mis hullem, tundub, et see on külge hakanud ka mõnedele omaaegsetele dissidentidele, kes ka nüüd mammonale ligemale saades selles nagu midagi halba ei näegi. Isiklikuks pole mõtet minna, sest las ikka igaüks vaatab esmalt ise peeglisse ja mõtleb oma elu ja suhtumiste üle järele.
Lihtsaks tõestuseks minu väitele olgu või see, et enamuse valijate huve esindavad kaks enim mandaate saanud erakonda, mille liidrid vaid ekskommaritest aparatšikutele tuginevadki. Sestap nad ka aegajalt teineteist leiavad ja samas jälle konkurentidena halastamatult kaklevad.
--
Aivar Koitla
akoitla@gmail.com
era: (+372)52 31 224
ameti: (+372)56 216 676
Tellimine:
Postitused (Atom)
